Porkuni koolijuht: Palun leidke võimalus maksta inimväärset tasu

Eesti hariduskorralduse juhtivaks põhimõtteks peetakse kaasavat haridust, mille tõlgendamises puudub minu hinnangul ühtne arusaam, kuid mis lihtsustatult tähendab seda, et igale lapsele tuleb pakkuda tema võimetele ja vajadustele vastavat hariduskorraldust.

Kui kõigile tuleb koolis pakkuda just talle vajalikku ja sobivat, siis tulevad eriti tugevalt esile need, kel ilma lisatoeta on väga keeruline toime tulla. Mulle meeldib neid lapsi nimetada erilisteks, sealhulgas teades, et me kõik oleme tegelikult erilised.

Erilisi lapsi õpib kõikides koolides, selles vast ei kahtle keegi. Kuid mõned erilisused on nii mahukad, et vajavad hädasti lisaressursse ehk lihtsamalt öeldult inimesi, kes õpilast toetada suudavad. Nii otsitaksegi kooli inimesi - tugiisikuid, kes oleks paremaks käeks nii õpilasele, aga seeläbi toeks ka õpetajale.

Kuid, kui see võrrand vaid nii lihtne oleks. Minu jaoks kumab siit probleemide rägastik, mis toetub kahele suurele vaalale.

•süsteemi rahastus on jäik ja raskesti kohandatav tegelikele vajadustele.

•kuigi dokumendid justkui kirjeldavad, mida üks tugiisik tegema peab, siis tegelik vastutuse ulatus ja ülesannete rohkus selgub ikkagi alles n.ö. „põllul“ ehk reaalselt teenust pakkudes.

Kõik eelnev ja sellega seotud tegevused, mis kuhjusid minu, kui koolijuhi, töölauale, kulmineerusid ühel tavalisel reedel sotsiaalmeedia postitusega, sest probleemist vaikimine lahendusteni jõuda ei aita.

Meil on lisaks õpetajatele, kelle palkadest viimastel aegadel palju juttu olnud ja kes suuremat töötasu päris kindlasti väärivad, koolis toimetamas veel inimesi, kes teevad samuti äärmiselt vastutusrikast ja rasket tööd. Eriliste laste maailmas nimetame me neid tugiisikuteks, õpetaja ja kasvataja abideks ja kasvatajateks.

Kes seda tööd ise teinud ei ole või vähemalt läheduses viibinud, ei oska ettegi kujutada, mida see töö endast tegelikult kujutab.

Täna suhtlesime inimesega, kes koordineerib tugiisikute tööd. Kui palusime töötasu osas mingitki tõusu, siis saabus vastuseks: "Arvatavasti 4 euro asemel tõuseb tunnihind uuest aastast 4,50 euroni ja tugiisik, kes on pedagoogilise, sotsiaalse, meditsiinilise, psühholoogilise kõrgharidusega saab 4,80 eurot".

Kuidas on võimalik sellise tasu eest ellu jääda?

Kui ma toon paralleeli iseendaga, siis kui ma täiskoormusel töötaksin tugiisikuna ja mu töötundide arv oleks keskmiselt 168 tundi kuus, siis teeniksin ma 672 eurot. See on selline töö, mille kõrvalt mitte midagi muud paralleelselt teha lihtsalt ei ole võimalik!

Kuid! Nii mõnigi kolleeg käib pärast rasket tööpäeva veel kuskil koristamas või teeb muud tööd lisaks.

Päriselt!?! Kuidas on see võimalik?

Täna on reede. Kui lapsed on kodudesse saadetud, siis minu armsad kolleegid koolituvad, sest paremat aega töö kõrvalt õppimiseks lihtsalt ei ole.

Mina sõidan pärast tööpäeva lõppu koju ja varisen väsimusest kokku, aga keegi mu armsatest läheb veel kuskile mujale tööle...

Kuidas on see võimalik?

Palun!

Palun leidkem võimalus maksta inimväärset tasu!