Kangur: keemiline saastatus ohustab meie tervist, sigimisvõimet ja heaolu

Inimese poolt loodud uute ainete sattumisest keskkonda sai õigupoolest alguse rahvusvaheline kodanikualgatuslik keskkonnaaktivism. Selle käivitajaks sai Rachel Carsoni poolt 1962. aastal avaldatud raamat “Hääletu kevad”.

Olles aastaid töötanud keskkonnahoiu valdkonnas, näitas Carson oma raamatus, kuidas esimese ilmasõja keemiarelvade tootmise toel rikastunud ja mõjuvõimsateks kujunenud keemiatööstused levitavad oma toodete kohta valeinformatsiooni ja riigiametnikud nende ohjeldamises võimetud on. Sõjatööstuses kasutatud keemiarelvade keelustamise järel hakati sama oskusteavet kasutama põllumajanduskeemia arendamiseks.

Ilmasõdade järel käivitunud teaduslik-tehniline revolutsioon käivitas keemiatöösuse võidukäigu ja inimestes usu, et looduselt enam armuande ootama ei pea. Põllumajanduse arendamiseks töötati välja pestitsiidid, fungitsiidi, herbitsiidid jne, mis kõik oma olemuselt on mõeldud millegi tapmiseks. Keemiatööstuste poolt väideti kõik need inimestele ohutud olevat.

Kõige enam on ehk teada lühendina DDT tuntud putukamürk, mida samuti esitleti kui inimestele täiesti ohutut imevahendit. Ka Eestis soovitati lehmi DDTga suviti üle puistada, et kaitsta neid parmude rünnakute eest. Putukamürk ei tapa aga ainult parme, vaid kõiki putukaid. Need on aga omakorda söögiks lindudele. Siit võib kergesti mõista seost Carsoni hääletu kevade kontseptsiooni lähtekohti.

Probleem ei olnud mitte ainult selles, et lindudel polnud enam midagi süüa. See, millest keemiatööstused eelistasid vaikida, oli tõdemus, et DDT näol on tegu organismi ladestuva rasvlahustuva mürgiga, mis mõjutab loomade närvisüsteemi. Sealhulgas ka inimeste oma.