Purjus lapse antud õppetunnid

Olen elanud üle peaaegu kõige hirmsama kogemuse, mis ühele emale osaks võib saada – näha, kuidas koomas laps lükatakse koos masinatega reanimobiili, masin paneb vilkurid tööle ja läheb vaikides teele, Tallinna lastehaigla intensiivraviosakonda. Sõita Tallinnasse, teadmata, mis uudised ees ootavad, peas vaheldumas kaks stsenaariumit. “Istuge, meil on halvad uudised, laps ei pidanud vastu ja suri teel haiglasse” ning “kahjuks on laps ajusurmas, mida arvate elundidoonorlusest” kumisesid vaheldumisi.

Surm oli poole tunni kaugusel, aga kätte mu last ei saanud.

Esimene nädal peale juhtunut olid närvid ehmatusest läbi, ma ei söönud ega õieti maganud. Proovisin jätkata normaalset elu, aga takkajärgi on selle nädala kohal üks suur must auk, suurt midagi ei mäleta. Tänaseks on ehmatus möödas ja mul on olnud aega mõelda, mida sellest juhtumist õppida saab – nii mina, teised lapsevanemad kui meditsiinitöötajad.