Akadeemik soovitab: see raamat on neile, kes püüavad leida objektiivset tõde

Infokülluses orienteerumiseks vajalik statistiline kirjaoskus on seega hädavajalikum kui kunagi varem – paraku võimalused selle õppimiseks või parandamiseks on tihti piiratud.

Alex Edmansi raamat “Võib sisaldada valet” täidab siin olulise lünga. Ta on kirjutanud statistilise kirjaoskuse õpiku, kus lugejat ei sunnita süüvima keerulistesse valemitesse ega arvudesse, vaid suunatakse kaasa mõtlema rohketele haaravalt kirjutatud lugudele. Nende lugude kaudu selgitab ta esmalt andmete- ja faktiderägastikus orienteerumise aabitsatõdesid ja õpetab ära tundma levinumaid takistusi, mis ei lase meil otsida objektiivset tõde.

Tõepoolest otsime ju tihti andmetes ja teadusartiklites vaid kinnitust oma uskumustele, ignoreerides fakte, mis räägivad nende vastu. Liiga sageli kipume mõtlema mustvalgelt, paigutades ümbritseva maailma objekte “hea” ja “halva” kastidesse.

Raamatus toodud lugude najal oskame ehk paremini nii iseenda kui ka teiste juures selliseid mõttemustreid ära tunda ja loodetavasti muuta. Saame teada, miks väide pole veel fakt, faktid pole andmed ega andmed pole tingimata veel tõendid. Samuti pole andmepõhised tõendid tingimata veel ammendav tõestus.

Edmans toob välja tavalised viisid, kus andmetest üritatakse “välja kaevata” tõestust oma väidetele, jättes nii pealiskaudsele publikule petliku mulje tõenduspõhisusest. “Andmekaevamise” tõttu tekibki olukord, kus täpselt samu andmeid ja fakte analüüsides võivad kaks inimest jõuda risti vastupidistele tulemustele ning probleemide lahendamise asemel võivad andmed paradoksaalsel moel hoopis kaasa aidata polariseerimisele, vastandumisele.

Objektiivsele tõele lähemale aitab meid korrektse statistilise metoodika kasutamine, mille põhimõtteid on autor lihtsalt ja loogiliselt lahti seletanud. Seejuures liigub ta lausa märkamatult lihtsatelt põhimõtetelt keerulisematele, selgitades esmalt lahti statistilise hüpoteeside testimise põhimõtted ja seejärel regressioonanalüüsi olemuse, minnes sealt edasi põhjuslikke järeldusi võimaldavate instrumenttunnuse meetodite juurde.

Siiski pole tegemist edasijõudnute statistikaõpikuga, vaid neid ideid on selgitatud ilma lugejalt sügavamaid matemaatikateadmisi eeldamata.

Lõpuks jagab autor konkreetseid soovitusi, kuidas nende teadmiste najal olla targemad nii üksikisiku, organisatsiooni kui ka ühiskonnana. Leiame juhtnööre, kuidas oponentide ründamise asemel tasub ka ise õppida oma väidetele vastuargumente sõnastama. Samuti jagab lõpupeatükk juhiseid faktipõhise info eristamiseks kahtlase tõenduspõhisusega väidetest.

See raamat on kohustuslik kirjandus erineva taseme otsustajatele ja väärtuslik lugemismaterjal igaühele, kes püüab leida objektiivset tõde ja tunda ennast infoühiskonnas kindlamalt.