Kogemuslugu: esimene aasta koos jooksmisega

Miks ma hakkasin jooksma? Asi oli selles, et aasta alguses kujunes mu elu üsna pingeliseks – uus töö Kadrina keskkoolis, õpingud Mainoris ja väljakutsed isiklikus elus.

Teadlased on uuringutes välja toonud tähelepanuväärseid seoseid füüsilise treeningu ja õppimise võime ja hea vaimse tervise vahel. Olin seda ka varem oma naha peal tundnud – tõsi vaid regulaarsete jalutuskäikude põhjal, mis nüüd nende võrdlemisi suurete vaimset pingutust nõudvate tegevuste tasakaalustamiseks tundus liiga lahja pingutus.

Ühel päeval rääkis kolleeg, et tema maandab oma pingeid joostes. Ta jutustas sellest, kuidas ülikooliõpingute ajal õppejõud neile ikka ja jälle tuletasid meelde – eriti enne eksameid –, et vaimselt pingelistel ajal on väga hea joosta. Hm, ka mulle meeldis kooli ajal joosta – nimelt meeldis mulle pikamaajooks – võibolla sobiks see mulle ka nüüd?

Minu esimesed jooksud olid napid poolekilomeetripikkused sörkimised jalutuskäigu ajal metsas. Pelgasin, et mul hakkab halb, kuid lootsin, et 500 meetrit vast kedagi veel ära ei tapa, eriti kui tõesti tagasihoidliku tempoga liigud. Nii läkski, jäin ilusti ellu.