Depressioon oli kunagi minu jaoks pelgalt sõnakõlks. Levis igasuguseid kirjeldusi selle tunde kohta: oled lihtsalt kogu aeg kurb, jõuetu, elu näib olevat mustvalge. Ma ei osanud nende seletustega samastuda, need tundusid kaugena, samas ka pealiskaudsed. Lähedaste seas seas polnud keegi seda omal nahal tunda saanud – või siis oldi, kuid lihtsalt tehti head nägu ja kannatati ära. Kõik muidugi muutus siis, kui ma ise diagnoosi sain.