Reket finantsvabadusest: selle poole ma ei pürgi

Tuntud muusik ja investor Tom-Olaf Urb ütleb, et investorina on ta sirge seljaga igav. Liiga palju aega ta investeerimisele ei kuluta, sest elus on muudki teha.

“Mul on väga limiteeritud ajumaht, mis ma rahaasjadele tahan kulutada. Ma soovin teha teisi asju ja neid tahan ma väga hästi teha. Muusse ma palju energiat ei taha panna,” kirjeldab reket saates „Lavajutud“, miks ta eelistab indekseid kõigele muule.

Küsimusele, kuidas muusik enda investeeringuid visualiseerib, on elukutselisel sõnaseadjal vastus varnast võtta. “Ikka värvides: kui muutub punaseks, läheb õõnsaks. Roheliseks, siis rõõmsaks.”

Alati ei ole kõik muidugi rohelistes toonides olnud ja on ka ämbreid kolistatud, tõdeb reket. “Umbes neli aastat tagasi oli suur ühisrahastusbuum ja investeerisin Armeeniasse. Ühel hetkel avastad aga, et seal on kodsõda käimas. Kõike ei saa kontrollida, aga enam ma sinna raha ei paneks. Ehk tiksub tagasi,“ püüab reket optimistlikkust säilitada. 

Loomingu kohta ütleb artist, et ei tee ja ei ole seda teinud raha pärast. “Raha tuleb ja läheb. See ei ole mingi teema.” Ka omaenda loomingut võtab mees investeeringuna. “Kuna ma olen üks peavooluartistidest, kes ei kuulu suure plaanifirma alla, siis kogu looming kuulub mulle. Kõik laulud ongi passiivsed investeeringud. Spotifyst, mis tilgub, tilgub mulle. Ma ei jaga fonoõiguseid.” Küsimusele, kui palju selliselt teenida saab on muusik vastates tõrges. “Ma olen privaatne inimene, aga ütleme, et x tuhat eurot kuus. Elab ära.“

Ka mõrsjale koti kinkimisest kui heast raha paigutamisest, esimestest investeeringutest ja raha emotsionaalsest väärtusest jagab reket mõtteid saates „Lavajutud“.

Reketit intervjueeris Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel.

Fotol Tom-Olaf Urb. Foto autor: Raul Mee.