Ka tähelepanuhäirega võib jõuda tippu

ATH võib olla põhjus, miks geniaalne inimene ei saavuta kunagi edu, vaid liipab läbi elu, kogedes frustratsiooni, häbi ja ebaõnnestumisi, taustaks rahulolematusehüüded, mis ärgitavad rohkem pingutama, mõne abiprogrammiga liituma, täiskasvanuks saama või muul moel end muutma. Ent kõik võiks olla teisiti!

Meie olemegi need probleemsed lapsed, kes ajavad oma vanemad hulluks sellega, et: elavad täiesti organiseerimata elu, ei suuda midagi lõpule viia, ei suuda tuba koristada ega nõusid pesta, või täita ükskõik millist talle antud ülesannet; meie segamegi lakkamatult jutule vahele, toome tegemata ülesannetele õigustusi, ja toimime üleüldiselt pea kõigis eluvaldkondades allpool oma võimeid. Meie olemegi need lapsed, kellele peetakse igapäevaselt loenguid sellest, kuidas me laseme oma ande raisku, kuidas laseme käest harukordse võimaluse endas peituvate võimete abil elus hästi hakkama saada, ja kuidas me ei suuda hästi ära kasutada kõike seda, mida meie vanemad meile pakuvad.

Samuti oleme me vahel need andekad tippjuhid, kellel jääb millestki vajaka, sest ei suuda tähtaegadest kinni pidada, unustame võetud kohustused, teeme sotsiaalses suhtlemises prohmakaid ja laseme võimalustel sõrmede vahelt libiseda.

Liigagi sageli oleme me sõltlased, mustad lambad, töötud ja kurjategijad, kes on vaid ühe diagnoosi ja raviplaani kaugusel sellest, et sellele kõigele vastupidine käik anda. Me oleme inimesed, kellest Marlon Brando rääkis filmiklassikasse kuuluvas 1954. aasta filmis „Veepiiril” , kui ütles: „Ma oleks võinud olla võitja!” Nii paljud meist oleks seda võinud olla ja oleksimegi pidanud olema, kindel see.

Kuid samas võime me ka kenasti hakkama saada. Ja kuidas veel! Me oleme need näiliselt eemalolevad tüübid koosolekul, kes tulevad ei tea kust ja pakuvad välja värske idee, mis päästab päeva.

Tihtipeale oleme me need „ootusi mittetäitvad” lapsed, kelle anne puhkeb õide pärast õiget sorti abi pakkumist, ja kes saavutavad pärast probleemiderohket haridusteed lõpuks uskumatut edu. Me oleme tõepoolest võidule pretendeerijad ja ka võitjad.

Me oleme ka loomingulised ja dünaamilised õpetajad, kirikuõpetajad, tsirkuseklounid ja püstijalakoomikud, mere- või maaväe eriüksuslased, leiutajad, meistrimehed ja teenäitajad. Meie seas on ennast ise üles töötanud miljonäre ja miljardäre; Pulizeri ja Nobeli preemia laureaate; Oscari, Tony, Emmy ja Grammy võitjaid; tippklassi advokaate, ajukirurge, börsimaaklereid ja investeerimispankureid. Ja meie seas on palju ettevõtjaid.

Me oleme ka ise ettevõtjad ja suur osa täiskasvanud patsientidest, kes meie juurde ATH-ga tulevad, on või soovivad olla ettevõtjad. Ettevõtjate toetamisega tegeleva Strategic Coach nimelise ettevõte juhi ja ATH-diagnoosiga Dan Sullivani sõnul on ka vähemalt pooltel tema klientidest ATH.

Kuna ATH-ga inimesed ei erine välimuselt mitte põrmugi kõigist ülejäänutest, on meie seisund nähtamatu. Ent kui teil oleks võimalik ronida meie peanupu sisse, siis ootaks teid seal ees hoopis teistsugune pilt.

Avastaksite, et ideed kargavad seal ringi nagu terad plaksumaisimasinas; keegi otsekui tulistaks neid, ja selles tempos puudub igasugune loogika. Ideed vallanduvad spontaansete, kaootiliste puhangutena. Ja kuna me ei saa seda konkreetset popkornimasinat välja lülitada, ei suuda me sageli ka õhtul ideede genereerimist lõpetada; näib, nagu ei puhkaks meie aju mitte kunagi.

Ja tõepoolest, meie mõtted on siin ja seal ja igal pool – ja seda ühekorraga – ning see avaldub vahel sellena, et me näime olevat kusagil mujal, mingis unenäolaadses seisundis. Ja see tähendab seda, et me jääme vahel niiöelda rongist maha – sõna otseses või kaudses mõttes. Kuid järgmisel hetkel ehitame võib-olla lennuki või võtame appi hüppekargu.

Me lülitame end välja keset tööintervjuud ja jääme uuest töökohast ilma, kuid märkame siis näiteks personaliosakonna ooteruumis plakatit, mis sütitab uue patenteeritud leiutise idee. Me solvame inimesi nende nime ja lubaduste unustamisega, kuid heastame selle mõistes seda, mida mitte keegi ei ole märganud.

Me kaevame endale kogemata augu, tulistades endale niiöelda kogemata jalga, et mõelda välja valutu meetod kuuli eemaldamiseks. Suurepärane matemaatik Alan Turing kirjeldas meid tabavalt, öeldes: „Vahel teevad inimesed, kellelt keegi midagi ei oota, seda, mida mitte keegi ei oska oodata.” See võtab meie olemuse täiuslikult kokku.

See tähendab õigupoolest seda, et ATH on kaugelt mitmekülgsem, keerulisem, paradoksaalsem, ohtlikum, kuid samas võib-olla ka soosivam seisund kui see ülemäära lihtsustatud versioon, mida üldsus ATH kohta paika peab pidavat, või isegi see, mida põhjalikud diagnoosimiskriteeriumid teil uskuda laseksid.

ATH on mõiste, mis kirjeldab maailmas olemise viisi. See ei ole ei sajaprotsendiliselt haigus ega ka garanteeritud eelisseisund. See on spekter omadusest, mis on omased erilist tüüpi ajule. Sellest võib saada selge eelis või lakkamatu needus, sõltuvalt sellest, kuidas inimene sellega toime tuleb.