Ukrainlastele toitu viinud mehed jäid kriitikatule alla

“Meil oli koosviibimine, kus rääkisime Ukrainas toimuvast ja paar päeva hiljem helistas mulle Mart Pitsner, kes meenutas, et 90-datel oli tema koolilastele suunatud töögrupis, millega toodi Eestisse humanitaarabi Rootsist ja Soomest. Tal tuli idee, et kuna Vinni-Pajusti gümnaasiumil on sõpruskool Lvivis, võiks sealseid õpilasi aidata,” rääkis Rakvere Raibe RC eestvedaja Aare Raam.

Mõeldud-tehtud. Mehed otsustasid korraldada seltskonnaga korjanduse, et koguda toitu ja esmaabitarbeid. Ajaks, kui nad jõudsid sellega tegelema hakata, oli sõda juba neli päeva kestnud ja selge oli, et koolilastele tehtud kingitustest ei tule enam midagi välja.

Õppetööd Ukraina koolides enam ei toimu, sest paljud Ukraina koolid on hävinenud pommitamise tõttu. Kuna VPG sõpruskool asub 45 kilomeetri kaugusel Ukraina läänepoolsest piiripunktist, on tänaseks koolimaja muudetud põgenike keskuseks.

Kooli juhtkond üritab inimesi, kes suunduvad Poola piirile, toita ja majutada. “Esimestel päevadel pandi Ukrainas kõik poed kinni, sest riigis valitses teadmatus. Juba siis toitusid inimesed oma varudest, sest poed olid kinni ning nüüd, kui inimestel pole toitu, on proovitud toidupoode ajutiselt avada, kuid tegelikult on seal toit otsas ja kui asjad ei parane, tekib seal peagi näljahäda,” rääkis Raam sellest, miks nad panid rõhu just toidu kogumisele.

Nende eesmärk oli pakkuda sihipärast abi, mis läheb otse abisaajani - et see ei seisaks kusagil laos ega ootaks oma järjekorda. Koguti vaid neid asju, mida öeldi, et on vaja.

Pooleteise nädalaga koguti kokku kaks suure haagisetäie jagu toitu (sh ka magusat), magamiskotte, üle kümne uhiuue akupanga, ligi 500 konservi Virumaa konservitootajatelt, kiirputrusid ja -suppe. Sellest toidust saaks ühel päeval söönuks natuke üle tuhande inimese.

Rahalisi annetusi tegid nii eraisikud kui ettevõtjad viiest eurost viiesaja euroni, kokku 1700 eurot. Raha edasi annetama ei hakatud, kuna paljudel ukrainlastel on küll raha pangakontol, kuid nad ei saa seda kasutada, sest sealsed pangakaardid ei tööta.

“See, et seal pangakaardid ei tööta, teeb olukorra veelgi masendavamaks. Meil on hea lihtne: teeme tööd ja saame raha. Ukrainas hetkel seda võimalust pole,” rääkis Raam ja märkis, et OG Elektra tegi neile selle projekti raames väga head hinnad.

Kogutud raha eest osteti põhiliselt konserve, kiirsuppe ja -putrusid. Abi viinud mehed loodavad, et põgenikekeskuses viibivad inimesed saavad puhast keeva vett, sest kiirtoitudega on hea lihtne: valad vee peale ja sul on soe toit olemas.

“Lisaks võtsime kaasa ka 250 liitrit kütust ja andsime selle neile üle, sest Ukrainas on kütusepuudus - kogu kütus kulub sõjaväele ja abi osutamisele. Keegi seal niisama ringi ei sõida,” ütles Raam.

Sõidukulud katsid mehed omast taskust ega kasutanud sentigi annetatud raha kütuse-, toidu- ja ööbimiskulude katteks. Rännakuga alustati Rakveres reedel kell 12 ja piiripunkti jõuti järgmise päeva hommikul kella kuue paiku.

Selleks, et kiirelt kohale jõuda, sõideti vahetustega ning pause tehti alates Leedust vaid iga paarisaja kilomeetri tagant, sest levisid hirmujutud, et kütus on otsas või seda saab osta vaid 50 liitri kaupa.

Selgus, et hirmujuttudel ei olnud tõepõhja all. “Kütust sai, aga selle hind on igal pool tõusnud. Hinnavahe Eestiga on väga väike, kusagil 10 senti liitri kohta, mis kogu reisi peale annab küll mingi säästu, kuid pole mõtet odavale kütusele panustada, sest see sääst on väga väike,” rääkis Raam meie lõunanaabrite kütusehindadest.

Nii Leedu kui ka Poola kiirteedel silmasid mehed hulgaliselt tanke.

Medyka piiripunkt avati kell 7 hommikul ja selle järjekord kasvas loetud minutitega. Neisse suhtuti justkui turistidesse: nad küll seletasid, et läksid humanitaarabi viima, soovides sõita vaid piiritsooni, anda asjad üle ja tulla tagasi, aga piirivalvurid kehtestas ennast: "Ei! Seiske üldjärjekorras - dokumendi kontroll. Kuhu te lähete ja mida te teete?" ning lõid autode uksed lahti ja vaatasid need läbi.

Abiviijad tunnistasid kentsakat vaatepilti, kuidas Saksamaalt tulid 8- ja 15-autolised kiirabikolonnid põlevate vilkuritega, sees personal. Autod sõitsid otse piirile kuid nad aeti sealt ära: neil tuli ots ringi keerata ja minna järjekorra lõppu viimasteks.

“See näitab, et seal pole mitte mingisugust organiseerimist,” ütles Raam, märkides, et sinna oleks vaja rajada humanitaarkoridorid ja selgitas: “Et sõidan piirialasse sisse, annan asjad üle ja tulen tagasi - piirivalvurid lihtsalt jälgivad, et ma ei smuugeldaks inimesi üle ja et kuritegelikud inimesed ei saaks ebaseaduslikke toiminguid teha.”

“Eriti masendav on, et inimesi tuleb Ukrainast sülelastest vanuriteni, 90% on naised ja nad on nagu loomad puuris, kes kõnnivad kõrgete tarade vahel sadade kaupa ja piiriületamine võtab meeletult kaua aega. Seal pole telke ega pinke, et teha seda protsessi natukenegi inimlikumaks, ning kõik toimub lageda taeva all,” jagas Raam judinaidtekivat vaatepilti piiripunktilt.

Lisaks sakslaste saadetud täisvarustuses kiirabiautodele, saatsid inglased maakaitsele patrullimiseks autokoormatäie maastureid.

Pärast kuuetunnist ootamist said mehed kahe piiri vahele. Neile tuldi Ukrainast vastu ning nad laadisid kogutud annetused ühest autost teisele samal ajal, kui piirivalvurid seisid automaatrelvadega nende kõrval. Kirja pandi, kes nad on, kust nad tulevad ja mida nad toovad. Nendes dokumentides on ka kõikide abistajate telefoninumbrid olemas.

Koolide esindajad, kellele Eesti mehed kogutud humanitaarabi üle andsid, tulid piiripunktile kaubaauto ja haagisega. Nad näitasid meestele pilte, kus oli terve autokoormatäis pamperseid ja pool rekkakoormat hambapastat. “Täna ei mõtle keegi seal hammaste pesemisele, sest neil on vaja saada kõht täis, jääda ellu, olla soojas ja kui veab - siis natukegi magada,” sõnas Raam.

Raami hinnangul on Ukrainasse abi viimisel väga oluline leppida abi vastuvõtjatega kokku võimalikult täpne aeg kokku saamiseks, kuna sel viisil on võimalik vältida piiripunkti ummistamist. Tihtipeale minnakse massiliselt kohale, keegi midagi ei tea, ummistatakse pagulaskeskusi ja kulutatakse sellega kellelgi aega.

“Kohati muutub sealne info väga kiiresti, kuna inimesed ei taha ega julge oodata. Ukrainasse viivate teede äärsed linnad on inimestest pungil, hotellid puupüsti täis ja kes see ikka tahab olla telgiga tee ääres. Teine asi on, et inimestel pole raha. Need, kellega me kokku puutusime, olid väga häbelikud ja mures,” rääkis Raam.

Kui Eesti mehed õhtuks Varssavisse jõudsid, et veeta reisi ainuke öö magades autoistme asemel voodis, oli juba Vinni-Pajusti gümnaasiumisse jõudnud info, et abi on kätte saadud, neid tänati ja saadeti pilte. Neile öeldi, et sellest, kuidas eraalgatusel toodi abi, ja veel nii kaugelt, läheb lugu ka kohalikku ajalehte. Mehed said uusi tutvusi, kuna abi vastuvõtjad olid väga toredad ja lahked inimesed.

Mehed läksid sihipärast abi viima, olenemata sellest, kas sealt oli kedagi ka ära tuua. “Kuna me nagunii seal olime, miks mitte anda oma panus ka tagasiteel,” sõnas Raam ja ütles, et enne minekut võtsid nad ühendust ka Rakvere kriisikeskusega, et neid teavitada oma minekust.

“Koos meiega tuli tagasi kaks peret ehk kuus inimest: üks pere läks Saaremaale, kus pereisa neid juba ootas. Nad läksid kolmekuuse lapsega ning võtsime nad öösel Varssavi lennujaamast peale. Nad üritasid meeleheitlikult Eestisse saada, aga see polnud võimalik, kuna piiripealses pagulaskeskuses ei antud neile infot, kuidas nad saavad Eestisse. Nad said omal käel Varssavisse ja üritasid rongiga Eestisse tulla, aga see ei õnnestunud. Seejärel läksid nad lennujaama, aga ka lennukiga ei saanud Eestisse,” rääkis Raam ja mainis, et teine perekond - ema ja kaks last - leidsid peavarju Vinni vallas.

See kahe lapsega ema, kes leidis omale kodu Vinni vallas, põgenes küll sõjakoldest, kuid tema abikaasa tegi vastupidist - ukrainlasest pereisa võttis suuna rindele, et võidelda oma kodumaa vabaduse nimel.

Eesti siiski ukrainlaste meelispaik pole. “Kuuldavasti ei taheta massiliselt Eestisse tulla, kuna Venemaa on meile liiga lähedal, inimesed kardavad ja ega meie heaoluühiskond pole ka Saksamaaga võrreldav,” jagas Raam piiripunktis kuuldut.

Humanitaarabi viinud Eesti sangarid naasesid koju pühapäeva öösel kell kaks ning samal päeval said nad uudise, et 25 kilomeetri kaugusel nende külastatud piiripunktist oli olnud pommitamine. Nad jagasid oma seiklust ka sotsiaalmeedias.

“Jagasin oma seinal jutukesi nähtust ja tehtust ning pühapäeval sain kommentaari osaliseks, et heategijad ei too end esile,” rääkis Raam uskumatust tagasisidest ja mainis, et tema eesmärk polnud astuda poodiumile ning saada au ja kuulsuse osaliseks - eesmärk oli panna inimesi mõtlema ja kutsuda üles abistama abivajajaid.

Ta jätkas: “Üks endine kolleeg kirjutas ja küsis - kuhu me selle abi kanname, mille peale ütlesin, et mitte kuhugi ei kanna - me ostame selle eest vajalikke asju ja viime need kohale. Selle peale ütles ta, et see kõlab nagu odav propaganda ning asi keerati poliitiliseks kuulsuse otsimeseks.”

Seltskonda kuulusid mehed EKRE-st Eesti200-ni. “Erakond ei riku inimest” ütles Kain Kivissaar ja Raam lisas, et kui on abi vaja, ei saa seda poliitilistel eesmärkidel teha.

“Soovisime ärgitada kodanikualgatust ja näidata ühistegemise olulisust, sest kui me kõik paneme seljad kokku siis teemegi midagi suurt ja olulist ära. Kui aga igaüks pusserdab nina vingus omaette, ei saagi mitte midagi tehtud ja mis mõte sellel on,” nentis Raam.

Aare Raam, Kain Kivissaar, Taimo Veinberg, Marko Neider, Mart Pitsner ja Henry Pitsner tänavad kõiki, kes toetasid ettevõtmist nii materiaalselt, kui rahaliset. Annetuste kogumine veel käib ning seltskond plaanib paari nädala pärast tehtut korrata, et abi jõuaks veelgi rohkemate inimesteni.