Marit ja Artur panid Jootmel püsti taimetittede kasvatuse

Ettevõtte lõid kolm aastat tagasi Marit Mäesaar (31) ja Artur Raudna (35).

Pisirohe on noorte endi väljamõeldud eestikeelne vaste ingliskeelsele sõnale microgreens, mis tähendab taimede tõusmeid ehk rahvakeeli võrseid. Et sõna „võrsed“ teatakse paremini, kasutavad Marit ja Artur oma toodangu kohta vahel ka seda sõna, kuid tegelikult on tegemist tõusmetega. „Urmas Laansoo (Tallinna botaanikaaia botaanik - toim) ei luba öelda võrsed, sest võrse on tegelikult hoopis puitumata oks,“ naeris Tallinna botaanikaaias mitu aastat töötanud Marit.

Kuidas maalapsed mõnda aega pealinnas elasid, miks Jootmele sattusid ja miks nad pisirohega tegelevad, rääkisid Marit ja Artur meeleldi, sest ettevõtte üks missioon on tõsta inimeste teadlikkust selle väärt kraami osas.

Kui Artur kasvas Tapa valla naabruses Aravetel, siis Marit hoopiski Läänemaal Koluveres. „Kasvasin sõna otseses mõttes kanasitt varba vahel,“ naeris Marit, kes juba põhikoolis teadis, et tema tahab saada aednikuks. Selle peale pööritasid õpetajad silmi ja nõudsid, et nii võimekas tüdruk läheks ülikooli. Marit alluski survele, õppis Tartu ülikoolis bioloogia ja geograafia õpetajaks, aga õpetajakutsumust endas ei leidnud.

„Kui ma Tallinnasse Arturi juurde kolisin, vedasid sõbrannad kihla, kui kaua maatüdruk Marit linnas vastu peab, pakuti kuu, kolm kuud, kuus kuud,“ muigas naine. Lõpuks pidas vastu viis aastat, aga küllap tänu sellele, et andis järgi südame kutsele ja läks lõpuks ikkagi Räpina aianduskooli aiandust õppima ning tööle Tallinna botaanikaaeda.

Kui noored tahtsid linnast pääseda, hakati kaardil ringi Tallinna ümber laiemaks venitama, kuni neli aastat tagasi jõuti Jootme külani, kus müügis olevale hoonele rahakott peale hakkas. Nii koliti endisesse Jootme mõisa, mille ühes otsas on noore pere kodu ja teises otsas pisirohe tootmine.

„Meie jaoks oli oluline osta koht, millel on ajalugu, mitte mingi suvaline maja,“ selgitas Marit, miks sõrm kaardil just siin pidama jäi. Kuni poja Kahru, kes praegu on kümnekuune, sünnini käis Marit Jootmelt pealinna botaanikaaeda tööle. Praegu on naine lapsega kodus ja aega taimedega nokitsemiseks rohkem. Muide, pojale nime valides oli vanematel taas märksõnaks ajalugu ning nimi Kahru leiti muistsete Eesti nimede andmebaasist.

Üllatuseks selgus, et microgreens’ist sattus esimesena vaimustusse hoopis kaitseväes töötav Artur, kes leiutas ka eestikeelse vaste „pisirohe“. See on põnev, see on ääretult kasulik ja sellele on turgu, selgitasid noored, kes alustasid taimetittede kasvatamist köögi aknalaual.

„Pisirohe – need on köögiviljade, juurviljade ja maitsetaimede tited,“ tõi Marit välja kõige lihtsama selgituse. Ainsana ei kõlba süüa tomati, kartuli ja paprika tõusmed, kõik muu on söödav, kinnitas ta.

„Alguses kasvatasime endale, siis ühele-kahele tuttavale, huvilisi tekkis juurde, varsti pakkusime restoranidele, siis sooviti koolitusi,“ rääkis Marit, kuidas ettevõte on orgaaniliselt kasvanud. Koolitused pisirohe kasvatamisest ja muidugi selle tervislikkusest moodustavad praegu märkimisväärse osa ettevõtte tegevusest. Hirmu, et nad teisi koolitades endale konkurente kasvatavad, noortel ei ole.

„Tavaliselt jagub inimestel entusiasmi üheks-kaheks nädalaks ja siis selgub, et see polegi nii lihtne kui alguses paistab, eelkõige on vaja järjepidevust“ selgitas Marit ja tõi välja ka teise põhjuse, miks nad on otsustanud koolitusi läbi viia. „Tahame tõsta inimeste teadlikkust, kui kasulikud ja vitamiinirohked on tõusmed, võib isegi öelda, et meie suur eesmärk on, et inimesed oleksid tänu tõusmete söömisele tervemad ja õnnelikumad,“ selgitas Marit. „Samas, mida rohkem inimesed sellest teavad, seda rohkem nad meilt ostavad,“ lisas Artur.

Kui esimesel paaril aastal pidasid noored ettevõtte töö raskemaks osaks mitte tõusmete kasvatamist, vaid inimeste veenmist, et tegu on väärt kraamiga, siis koolituste andmise näol tehtud vaev on vilja kandnud. „Täna tellivad koolituse üldiselt inimesed, kes juba teavad, millega tegu on,“ on naisel hea meel.

Muidugi, palju kutsutakse teda esinema ka lasteaedadesse ja koolidesse, kus ta selgitabki kõike A-st ja B-st alates. Lihtsamad baaskoolitused kestavad tavaliselt tunnikese. „Taimedest rääkida mulle meeldib, ma võin seda teha kasvõi nädal aega jutti,“ sõnas Marit. Selgus, et tegu ei olnud kunstilise liialdusega – naine käib pisirohe kasvatamist õpetamas Räpina aianduskoolis. Lisaks töötasid kaasad välja lausa mikrotaimede kasvatamise õppekava, mida koolis rakendatakse.

Selgub, et tõusmeid kasvatades ei pistetagi seemneid mulda, vaid külvatakse hoopis mulla peale. Pärast kastmist pistetakse alused kolmeks päevaks pimedasse, mille järel rändavad „beebid“ spetsiaalsele taimekasvatusriiulile, kus on automaatne kastmissüsteem ja õige valgus, mis aitavad tõusmetel söögivalmis saada. „Seitsmendal päeval ongi tõusmed lõikuskõlbulikud,“ sõnas Marit. Seda muidugi tingimusel, et ruumis on valitsenud õige temperatuur, valgus ja õhuniiskus.

Spetsiaalne taimekasvatusriiul telliti Itaaliast, aga selle kõrval on usinalt käigus ka esimene, vanast laoriiulist ümbertehtud ainueksemplar.

Kõige populaarsemad tooted terves maailmas ja ka OÜ Pisirohes on Mariti sõnul herne-, redise- ja päevalilletõusmed. Redisetõusmed maitsevad täpselt samamoodi nagu redise vili, aga sisaldavad lausa 30 korda rohkem C-vitamiini, kinnitas Marit. Päevalilletõusmete eelis on jällegi see, et lõigatud lehekesed säilitavad oma kuju värskena nädal aega. „Ehkki vitamiinide sisaldus hakkab kahe päeva pärast langema,“ lisas Marit.

Hernevõrsed on klassika – need on ilusa kujuga ja maheda maitsega. „Verev oblikas on näiteks efektse kujuga, basiilikutõusmed lillat värvi, toreda nimega redis Rambo purpurpunane,“ näitas Artur erinevaid tõusmeid. „Restoranidele meeldivad värvid, meie tõusmed võimaldavad prae või salati eest omajagu kõrgemat hinda küsida,“ naersid kaasad. Üks Rakvere restoran tellib alati näiteks kaera tõusmeid, mis näevad välja pikad, siledad ja erkrohelised. Peale Rakvere tarnitakse tõusmeid ka Talinna restoranidesse ja müüakse eraklientidele, ka posti teel.

Kuna noored on seda meelt, et tules tuleb hoida mitu rauda korraga, on nad alustanud ka söödavate õite kasvatamist. Populaarsemad on selleks otstarbeks pelargooni, begoonia ja fuksia värvilised õied, millega magustoite ja kooke-torte kaunistada.

Muude tegemiste kõrval on Marit ka Fotografiska Tallinn aednik, mille tarbeks kasvatab lilli ja taimi kodus ette. Seejuures on ta loobunud istikupottidest, vaid kasutab Inglismaalt tellitud spetsiaalset riistapuud, millega luua mullast kuubikud, mis ei vajagi potti ümber. Ettekasvatamisel olevad taimed on kuubikutes riiulis justkui brownie-koogikesed.

„Keskkonnahoidlik eluviis on mulle väga oluline, meil koduski ei lähe midagi raisku, ressursi raiskamine lihtsalt pole teema!“ sõnas Marit kirglikult. Kõik, mis pisirohestki peale tõusmete äralõikamist üle jääb, läheb pere kanadele, hanedele ja partidele, munad jällegi omast käest võtta, koored lindudele tagasi, tõi naine lihtsa näite ressursi ringlusest pere majapidamises.

Loodushoiu teemast ei pääsenud ka Mariti magistritöö. Jah, kõige muu kõrvalt on tegusal naisel mahti õppida maaülikoolis aiandust. „Kuna maailmas igal pool ei ole sobilikku mulda ja turba substraate, on välja töötatud mulla aseaineid, näiteks tselluloosist kasvumatte,“ rääkis Marit, mille peal näiteks liivases Saudi Araabias pisirohet kasvatada saab.

„Aga tselluloosi tootmine ei ole kuigi keskkonnasõbralik, seega oma magistritöös töötan ma välja Eesti toormel põhineva kasvumati,“ sõnas Marit. Eesti toormeks võivad olla näiteks tatra- ja hirsikestad või pilliroopuru ja muu taoline.

"Me oleme õnnelikud inimesed, et saame tegeleda taimedega, sest taimed teevad õnnelikuks ja meie puhul ka kõhu täis," vaatasid kaasad teineteisele rahulolevalt otsa. Kui su töö on su hobi, ei saagi olla rahulolematu!