Teadlane Liisa Puusepp tegi kaks aastat tagasi karjääripöörde

„Selliseid asju nagu riigigümnaasiumi direktoriks hakkamine ei saa ette planeerida, küll aga olin mõnda aega mõelnud ülikoolist äratulekule,“ rääkis pikka aega Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuses teadlasena töötanud Liisa. Ühe ettevalmistusena kannapöördeks omandas naine haridusteaduskonnas magistrikraadi loodusteaduste mitme aine õpetaja erialal ja 2021. aasta kevadel gümnaasiumi direktoriks kandideerides oli kraad juba käeulatuses

Miks otsustas tippteadlane jätta teaduse? „Mind hakkas häirima teadustöö rabedus,“ rääkis Liisa. „Teadusmaailmas on väga suur konkurents, töö toimub projektist projektini, ja iga järgmise projekti jaoks tuleb ise rahad sisse tuua, mistõttu väga suur osa ajast kulub projektide kirjutamisele, mis suure tõenäosusega rahastust ei saa, sest konkurents on nii tihe. Koguaeg tuleb tõestada, et oled hea teadlane,“ kirjeldas Liisa, mis teda lõpuks veidi väsitama hakkas. Tõuke uue sammu astumiseks andis ka töö keskkonnaministeeriumis keskkonnateadlikkuse nõunikuna.

„Kui nägin kuulutust, kus korraga otsiti direktoreid lausa kuue riigigümnaasiumi jaoks, otsustasin end proovile panna, ja kuna olen Haljalast pärit, jäi silm pidama Rakvere riigigümnaasiumi peal,“ meenutas naine kahe aasta taguseid sündmuseid.

Liisa oli end alati ette kujutanud haridustegelasena ja õpetamine köidab teda väga. Kui siiani oli ta tarkust jaganud vaid ülikoolis, siis nüüd riigigümnaasiumis saab ta ka üldhariduskoolis klassi ees seista, küll aga mitte viimati omandatud erialal bioloogia-geograafia õpetajana. „Annan küll riigigümnaasiumis uurimustöö aluseid, aga olen kindlalt seda meelt, et koolijuhi töö on kooli juhtida,“ selgitas Liisa, miks ei saa korraga kahel toolil istuda. „Kui ma praegu lisaks juhtimisele ka õpetaksin suurema koormusega, kannataksid nii õpilased kui kool,“ on ta kindel.

Koolidirektori ametikohale asumine ei olnud Liisa jaoks päris pea ees tundmatusse hüppamine. „Ka teadusprojektide puhul tuleb koostada eelarved, kaasata inimesi, kellest igaüks vastutab oma tööülesannete täitmise eest,“ loetles Liisa sarnasusi oma eelmise ja praeguse töö iseloomu vahel. Sama palju on muidugi ka erinevusi – dokumentatsioon, eelarve erisus, dokumentide toimetamine. „Ja muidugi palju laiem kaasatus,“ viitas direktor riigigümnaasiumi hingekirja kuuluvale ligi viiesajale inimesele, kellest 420 moodustavad õpilased, 30 õpetajad ja 10 tugipersonal.

Riigigümnaasiumi puhul oli põnev see, et tegu oli täiesti uue organisatsiooni loomisega ja see direktori esmaseks ülesandeks saigi.

Kuidas kooliperel nüüd läheb? „Mesinädalad on möödas,“ naeris Liisa. Asjaolu, et maja valmimine lükkus mitu korda edasi, liitis inimesi meeskonnana. Kui alguses oli murede teravik koolimaja kohal, siis tänaseks on see nihkunud esimese lennu lõpetamisele.

Teine ja veelgi suurem teravik lasub aga sellel, et teha tagasi kaotatud aega ja hakata lõpuks tegelema kooli sisulise arengu protsessiga, mis koolipere veninud uude majja kolimise tõttu paratamatult ootele jäi. „Esimesel aastal tegelesime ellujäämisega,“ selgitas direktor.

Ellujäämise juurde kuulus kõige muu kõrval ka näiteks küttepuude hankimine Pikal tänaval asuva asenduspinna jaoks. „Seda tegime ju mitmes jaos, korraga ei tellinud palju, sest mitu korda oli lootus varsti uude majja pääseda. Kui lootus kustus, tellisime jälle küttepuid juurde,“ suutis direktor keerulisi aegu nüüd juba muiates meenutada. Samal ajal ellujäämisega tuli muidugi kanda hoolt selle eest, et riiklik õppekava elemendid saaks kõigele vaatamata täidetud.

„Eelmine suvi möödus meil aga hoopis kooli jaoks mööbli otsimise tähe all,“ rääkis direktor, mille kõigega tegeleda tuli, enne kui koolipere lõpuks tänavu jaanuaris uude majja kolida sai.

Tänaseks on uues koolimajas sisse elatud ja lõpuks aeg tegeleda kooli sisulise arendamisega. Kuigi hoovõtt on olude sunnil kestnud kaks aastat, oli Liisal algusest peale selge, milline tema juhitav kool olema peaks. „Tulin juba kandideerima oma kontseptsiooniga,“ kinnitas ta. Milline see siis on?

„Meie eesmärk on aidata noortel õppida tundma maailma süsteemsust,“ võttis Liisa lühidalt kokku. Praktilises elus näeb see välja nii, et välditakse meie haridusmaastikul kahjuks veel laialt levinud „silotorni-metoodikat“. See tähendab, et iga õpetatavat ainet saab kujutada ette nagu üht kõrget silotorni, mille vahel on tükk tühja maad, enne kui tuleb järgmine torn. „Iga torn sümboliseerib ühte õppeainet, iga õpetaja õpetab oma ainet, aga lapsed seoseid näha ei oska,“ kirjeldas direktor õpetamismeetodit, mis on visa kaduma.

Selle asemel suunab riigigümnaasium oma õpetajaid lõimimise protsessi – et nad oskaksid kohe noortele näidata, kuidas erinevad ained omavahel seotud on. „Molekul on ju sama molekul keemias ja füüsikas,“ tõi ta näite, mis paraku silotorni-meetodil õppinutele enamasti üllatusena tuleb.

Paljudele tuleb uudisena ka see, et õpikute kasutamine pole sugugi mitte kohustuslik. Kohustus on riigi poolt etteantud õppekava läbida, aga kas õpiku-töövihikute abiga või õpetaja enda materjalide abil, pole ette kirjutatud, rääkis Liisa. „Õpik võib lõimitud õpet toetada, aga ei pruugi, ja pahatihti ta seda ei tee,“ tõi direktor välja praegu endiselt levinud „silotornid“.

Rakvere riigigümnaasiumis on õpetajaid, kes kasutavad õpikuid, ja on neid, kes kasutavad oma õppematerjale. „See on õpetaja valik, aga igal juhul suundume lõimitud õppe poole,“ kordas Liisa.

Rakvere riigigümnaasiumis on tähtsal kohal ka projektõpe, mis õpetab noori eelkõige koostööd tegema. Direktor tõi näiteid erinevat masti käimasolevatest projektidest – kooli ajalehe väljatöötamine, kool tuutorsüsteemi loomine, koostöös Rakvere spordikeskusega väikelastele sportlike pühapäevade läbiviimine, heategevuslik projekt koostöös Rakvere haiglaga, kus kootakse beebitekke maikuus sündinud beebide jaoks. „Iga projektiga kaasneb detailne tegevuste planeerimine, ülesannete jagamine, eelarve ja aruande tegemine ja kogu korralduslik pool,“ lisas direktor.

Haljala keskkoolis käies oli Liisa aktiivne laps, käis näiteringis ja korvpallitrennis, saades lausa mitmekordseks Lääne-Virumaa meistriks. „Tagamängijaid on ka vaja,“ selgitas Liisa naerulsui enne järgnevat küsimust kuuldes, vihjates enda väikesele kasvule.

Ka näitering viis teda tihti lavale, kus Haljala kool tollase Rakvere 3. keskkooli (praeguse reaalkooli) näitreringiga konkureeris.

„Tollal näis noortel vähem olevat vaimse tervise probleem või olin mina sellises keskkonnas, kus neid silma ei hakanud,“ tõi Liisa välja ühe erinevuse, mis eristab kahekümne aasta taguseid gümnasiste tänastest. „Olin ju teadlik, et vaimse tervise teemad on tänapäeva koolis suur murekoht, kuid ausalt öeldes ei kujutanud ette, et see mure nii suur on,“ tunnistas Liisa üllatust, mis teda tabas.

Liisa saamine teadlaseks kujunes täpselt õpiku järgi. „By the book,“ naeris naine. Bakalaureuseõppe ajal laiendas ta oma silmaringi vahetusüliõpilasena Kreekas ja magistriõpingute ajal Norras. Peale doktorikraadi läks ta aastaks Jaapanisse järeldoktorantuuri. „Kui doktorantuur on teataval määral veel juhendatud õpe, siis järeldoktorantuur on noore teadlase karastumise aeg ja seda ei saa läbida oma koduülikoolis,“ selgitas Liisa. Ehkki enamus kõrgeima teaduskraadi saanutest järeldoktorantuuri ei pürgi, on siiski konkurss nendele kohtadele karm, sest kohti on vähe.

Tõusva päikese maa ei olnud sugugi Liisa esimene valik. „Suure konkurentsi tõttu ei õnnestunud mul õhtumaade ülikoolides stipendiumikonkursse läbida,“ sõnas naine. Jaapanis oli ta käinud varem korra konverentsil.

Kui Jaapani lõunaosas asuva Ehime ülikooli stipendiumikonkurss avanes, oli õnn Liisa poolel ja nii algas tema Jaapani-aasta, kus ta oma teadustöö raames uuris inimmõju Jaapani väikejärvedele.

Tõusva päikese maal on õhtumaadest erinev nii teaduskultuur, naise roll üldse kui ka naisteadlase roll.

„Naisteadlasel ei ole Jaapanis kerge, eriti pole kerge olla teadlane ja ema samal ajal,“ tõdes Liisa, kes oli selles mõttes erandlik nähtus, et tema saabus Jaapanisse üksi koos pojaga, kes läks seal esimesse klassi. „Lapsega teadlane oli vähemalt kümme aastat tagasi Jaapanis pigem erand,“ tõdes naine.

Liisa on rahul, et on saanud anda panuse ühiskonda teadlasena ja uue ukse avanedes saab panustada meie haridus- ja koolisüsteemi arengusse ning noorte kujunemisse tarkadeks ja uudishimulikeks maailmakodanikeks.