Kadri Kõusaar: Eesti vajab seda müstiliselt ignoreeritud tuumaenergiat

Energia- ja kliimakriis on end kehtestamas nii lõunas kui põhjas. Just praegu tuleb teha õigeid otsuseid, et tulevikus mitte kuivale jääda.

Eesti oma kasina rahvaarvu ja väheste ressurssidega peab samme sättima eriti arukalt. Ei tohiks takerduda soovmõtlemisse ja populismi. Mõni aeg tagasi seadusesse raiutud eesmärk 2030. aastaks 100% taastuvenergia peale minna on aga paraku just selline avalikkust eksitav loosung, mida peaks vältima.

Kui analüüsida elektrikaarti, siis kõige väiksemate heitmetega riigid omavad ühte kahest: tuuma- või hüdroenergiat. Üks neist kahest on vajalik, kui tahta olla põhjapoolses piirkonnas roheline, aga samas ka säilitada teatud arengutaset. Hüdroenergia eeldab aga teatud geograafilisi tingimusi – suuri mägesid ja jõgesid, mida Eestil ja paljudel teistel pole.

Seega peaks Eesti elektriportfelli kindlasti kuuluma tuumaenergia. Ilma selleta hakkame sõltuma ilmast või naabritest, kel on endalgi probleeme – kütte ja transpordi elektrifitseerimine tõstab elektritarbimist igal pool.

Isegi hüdrorikas Norra arutab väikeste tuumamoodulreaktorite kasutuselevõttu, sest veevarud on vähenenud. Jah, te lugesite õigesti – Norra, kes on veel lisaks õnnistatud fossiilenergiaga ja selle ekspordist püstirikas.

Samamoodi on tuuleenergia lipulaevana tuntud Taani teinud tuumaenergia töörühma ja seal tegutseb mitu tuumaenergia idufirmat. Sest mida teha, kui tuul ei puhu, see tähendab umbes pool ajast? Kivisöega asendamine läheb aina kallimaks (Taani elektrist on see hetkel 12%) ja naabritel hüdrost ja tuumast tulevat elektrit üle pole. Samuti ollakse viimaks ometi mõikamas, et metsa maha raiumine elektriks pole jätkusuutlik. Muide, Eesti puidupelletid on truud Taani ahjude täitjad.

Roherumaluse musternäide on aga Saksamaa, kes otsustas sulgeda täiesti toimivad tuumajaamad ning kes on küll tänu sadadele miljarditele ehitanud välja tohutud päikese- ja tuuleenergiavõimsused, ent saab ikkagi veerand elektrist mustast kivisöest. Mitte ühelgi päeval (sic!) pole Saksamaa suutnud olla elektritootmises puhtam kui kõrvalasuv, suuresti tuumaenergia peal Prantsusmaa.

Pärast Nordstreami plahvatusi ja Vene gaasi ärakukkumist Ukraina sõja tõttu on Saksa elekter keskmiselt kaheksa korda räpasem kui Prantsusmaa oma. Ja mitte ainult räpasem, vaid ka kallim – kaks kolmandikku Saksa suurtööstusest on kas üleni või enamiku oma tootmisest viinud välismaale, peamiselt USAsse.

Euroopa Liidu tasandil oleks aga äärepealt juhtunud see, et Saksamaa oma hulluses oleks tuumaenergia rohetaksonoomiast välja jätnud. Õnneks suutis Prantsusmaa selle ämbri ära hoida, ent see oli pikk protsess. Kui Saksamaa oleks saanud oma tahtmise, siis dotatsioonid-investeeringud tuumaenergiasse oleks olnud raskendatud ja tuumast tehtav vesinik poleks roheline.

Eesti eeskuju võiks olla Soome, mis on tehnoloogianeutraalne. 40% Soome elektrist tuleb tuumast. See tagab neile soodsa, juhitava ja rohelise baasvõimsuse.

Kui me päriselt soovime vähendada heitmeid, ei saa me välistada ühtki heitmevaba energiatootmisviisi. Arendada tuleb nii taastuv- kui tuumaenergiat.

Ma ei ole puudutanud veel üht tähtsat asjaolu – ruumi- ja materjalikasutust. Siin paneb tuumaenergia tänu oma energiatihedusele kõigile teistele pika puuga. Lisaks veel ajaline faktor – tuumajaam kestab 60–80 aastat, samas kui tuulikud ja päiksepaneelid tuleb umbes 25 aasta pärast välja vahetada.

Minu jaoks on alati olnud müstika, kui elurikkuse ning meie ühise planeedi ruumi- ja materjalikasutuse, liigse kaevandamise jms üle muretsevad inimesed tuumaenergia efektiivsust ignoreerivad. Mõni teadlikult, mõni teadmatusest. Ja ma ei tea, mis on halvem – kas küüniline faktidest mööda vaatamine või udune lühinägelikkus.

Samuti ei saa ma aru teatud roheliste kirest mis iganes vahenditega tuumaenergia vastu võidelda. Kõik – isegi metsade biomassiks muundamine, teiselt poolt maakera või kahtlaste diktaatorite maapõuest pärinev gaas või rämesaastav kivisüsi, mille saastest sureb igal aastal miljon inimest – on etem kui turvalisuse poolest tuule ja päiksega võrreldav tuumaenergia.

Hoolimata sõjast arendab Ukraina nii suuri kui väikseid reaktoreid. Jaapanis on samuti alanud tuumarenessanss – praegu tuleb pool nende elektrist imporditud fossiilsetest allikatest. Mis saaks olla tuumaenergiale suurem reklaam kui see, et kaks kõige kaalukamat tuumaõnnetust üle elanud riiki sellest loobuda ei kavatse?

Loodan, et Eesti parlament teeb jätkusuutliku otsuse ning riik saab tuumaenergia suunas edasi liikuda. See on järgmine arenguaste, kasulik nii meie loodusele kui inimestele. Ning tahame me siis nutikat majandust või ei?

Eesti saab olla edukas vaid siis, kui oleme targad ja tehnoloogianeutraalsed.