Eesti ajalugu on ikka näidanud seda, et pärast suuri näljahädasid on meestel tulnud sõjatee jalge alla võtta. Eriti tuntud on Põhjasõja-eelne suur nälg, kuid ka pärast 1808. a. näljahäda tuli meestel Prantsuse sõtta minna.
Karitsa mõisa härrastemaja. Foto: Eesti Vabaõhumuuseum
Nälga on eestlased näinud küllalt palju ja ajuti on kehvad olud tipnenud suuremate näljahädadega, mil rahvas suri nagu kärbsed. Enamalt jaolt on juttu tehtud 1695.-1697. aastate suurest näljahädast, kuid see ei olnud sugugi viimane Eestimaad tabanud nälg.
1858. aasta juunis toimus Eesti ajaloo üks suuremaid talumeeste vastuhakke, mis on ajalukku läinud Mahtra sõja nime all. Vähem on tuntud fakt, et Raplamaalt alguse saanud talurahvarahutused levisid üle Eesti ning jõudsid ka Virumaale.
23. mail 1816 kinnitas keiser Aleksander I Eestimaa talurahvaseaduse, millega kaotati pärisorjus Eestimaal, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks.
Häid mõisahärrasid on ikka olnud, kuigi rahva mälestustes on nad pigem erandid. Tänane lugu räägib just ühest taolisest. Natuke võõraste sulgedega ehtimine see on, aga kui elu oleks läinud natuke teistmoodi, oleksid head mõisahärrat taga nutnud virulased, mitte Tartumaa rahvas.
23. mail 1816. aastal kinnitas tsaar Aleksander I Eestimaa talurahvaseaduse, millega anti talupoegadele isiklik vabadus. Analoogseid kohalikke “seadusi” oli aga osa Eestimaa mõisnikke juba eelnevalt oma mõisates kehtestanud. Tuntuimad sellistest nn eraõigustest on Vigala ja Halliku eraõigused. Kõige radikaalsem ja kaugemaleminevam on aga Kandle mõisniku Peter Frommhold von Löwis of Menari 1801. aastal koostatud Kandle eraõigus.
Selveri populaarne 63+ vanuses klientidele mõeldud sooduskampaania "Kuldne Kolmapäev" on ettevõtte üks edukamaid kampaaniaid, mis laienes nüüd ka e-Selverisse ning tänavustele pensionipäevadele.