Diakon Vesse Seppel: inimesed tahavad teha head

Omades teoloogiamagistri kraadi, on Vesse seni eelistanud diakonina teenimist kirikuõpetajaks kandideerimisel. Tapa valla ajalehe Sõnumed toimetaja astus ühel reedel kirikusse sisse, et uue hingekarjasega tutvust teha. Otse loomulikult läksime kohe sina peale üle.

Parajasti oli lõppenud “Piibli tund”, kus saadakse kokku, et mõtestada pühakirja, kuid nagu kinnitab vaba ja laheda olekuga jumalasulane Vesse ise, arutakse ühtlasi ilmaasju ja ristiinimeste elu seesinases maailmas. Sest me elame siinses maailmas ja peame ikkagi siin hakkama saama. Edasi räägib Vesse kaitseväe kaplanitest, täpsemalt Tapal kaplaniteenistuse 106. aastapäeva tähistamisest sõjaväelinnakus. „See teema on aktuaalne, kuna ilm ja õhk on ärevust täis. Tähistasime ja anti üle tunnistused kaplanieriala uue kursuse lõpetajatele“.

Diakon Seppel ise on Kaitseliidu kaplan. Aga kaplan ei ole kinni ühes kindlas oikumeenilises usutunnistuses, luterlasena oleks Seppeli ülesanne lahinguväljas pakkuda lohutust budistidele, moslemitele või kellele tahes. Preestrikoolituse kursuse läbimine seisab tal aga ees.

Kui palju Tapa kogusel üldse liikmeid on? Vastuseks kuulen, et ega kogudes ei ole väga suur, täiskogu liikmeid kolmekümne inimese ümber. „Mõte ja tegevuse suund ongi see, et kutsuda rohkem inimesi siia kokku. Kes tuleb abi saama, kes tuleb abi andma – olla üksteisele toeks“, sõnab diakon. Keegi ei keela külla tulla – vaatama ja kuulama ka jumalateenistust.

Räägime tähtpäevadest, mis kohaliku kirikumehe jaoks on samuti tähtsad – avalik palve ütlemine on tema kohus. Ette rutates mainigem, et 25. märtsil oli Vesse Seppel mõistagi Tapa rongijaama juures kohal ja palus kõigekõrgema kaitset, et midagi sellist enam kunagi ei korduks. Oleme ühel meelel, et traditsioonide hoidmine peab jätkuvalt olema tähtsal kohal, nii nagu kaplanite roll on olnud riiklike tähtpäevade puhul tseremooniate läbiviimine. Vesse arvab, et paljude asjade ja ürituste puhul tuleks kaasata vabatahtlikke.

„Inimesed tahavad teha head. Ja kui keegi ütles neile selle eest aitäh, siis on seegi juba suur asi,“ on Vesse veendunud. Ta lisab, et – vallavalitsusega seoses – kirikut kui institutsiooni ei pea alati võtma selliselt, et ta ootab üksnes annetusi. Kirik kui organisatsioon saab pakkuda oma inimesi ja oskusi – eelkõige puudutab see vaimset panust, eriti kriiside puhul, milleks peame olema valmis.

Igatahes temal endal on kindel kavatsus olla aktiivne ja rääkida inimestega. „Mina tulen hea meelega kiriku seinte vahel välja“, kinnitab Vesse. See viib järgmise teemani: sündis mõte korraldada ka Tapa linnas Suurel Reedel Kristuse Ristiteed. „Toredad inimesed saavad kokku, jalutame kevadisel ajal – väga äge!“

Mainigem, et ristitee ehk Via Crucis on vana kristlik traditsioon, mis meenutab Jeesuse teekonda ristile. Selle alged ulatuvad varajaste palveränduriteni Pühale Maale. Tänapäeval on see tähenduslik rännak levinud ka mitmetes protestantlikes kogudustes, pakkudes võimalust peatuda, mõtiskleda ja süveneda suure reede sõnumisse.

Kõik saigi teoks 18. aprillil, kui kogunes umbes 50–60 inimest, kes ühiselt läbisid eelpool kirjeldatud teekonna. Ilm soosis osalejaid ja kogu retk kulges rahulikult ning mõtlikus meeleolus. Kristlaste ühine teekond algas Tapa Jakobi kirikust ning kulges läbi Tapa kesklinna, hõlmates erinevaid pühakodasid ja keskväljakut. Teekond lõppes taas Jakobi kirikus, kus osalejaid ootas ühine kohvi- ja teelaud, kaasamaks kõiki piirkonna kogudusi ja üldse kogukonda.

Kirik on ikkagi kohaliku kogukonna oluline osa, diakon Seppel kavatseb ilmade soojenedes rohkem uksi lahti hoida – kirik on ikkagi keset linna. „Inimesed võiksid sisse astuda ja vaadata, mis siin seinte vahel toimub. Minu sooviks olla nähtaval kohal,“ lausub Seppel rõõmsalt.