Talv muutis toitlustusärimehe minoorseks, kadus ka alustava ettevõtja soodustus

Midagi pole öelda, veebruar on aasta kõige jälgim kuu. Tegelikult on hirmsad ka sellele eelnevad november, detsember ja jaanuar, aga tuleb välja, et sarnaselt diktaatorite maailmaga on ka kuudest see kõige lühem üksiti kõige sadistlikum. Kui hilissügisel on veel mingisuguseidki energiavarusid, millega kaamosele vastu pressida, siis veebruariks on need kõik otsas ja ees seisab veel nädalate viisi maapealset hauda.

Märgid, millest ma aru saan, et kiiremas korras toniseerivat süsti tarvis, on läbi aegade olnud minu jaoks erinevad. Veel aasta tagasi olid sümptomiks unenäod, milles tsikliga ringi kimama hakkasin. Siis aga sai raudne ratsu äri nimel maha parseldatud ning aju suutis end uue reaalsusega ära lepitada. Nii et, tõsi, mingit sügelust lenksu karata ja kurvilisi teid otsima hakata ma hetkel ei tunne. Vastupidi, ööd on muutunud erakordselt õndsaks ja rahulikuks, hoopis ärkvelolek tekitab hingepiinu.

Üle kõige siin ilmas vihkan ma ootamist. Iroonilisel moel on aga kogu elu üks suur ootamine. Ootad, millal õue mängima saab, ootad sünnipäeva, ootad jõuluvana, ootad pruuti, ootad palgapäeva, ootad pohmelli taandumist ... Aina ootad ja ootad. Vaevalt suudad ühe kannatuse seljatada, kui juba järgmine oma külma käega sulle õlale koputab.

Praegu ootan ja loodan ma peamiselt seda, et aeg pisutki kiiremini liiguks. Inimeselt, kes on just oma eluekvaatorit ületamas, üldiselt taolist sõnavõttu ei ootaks. Või, noh, talle võiks doktorite konsiiliumit kokku kutsumata nõrgameelsuse diagnoosi ära panna.

Minu jaoks on aga elu praegu justkui kännu taga kinni. Päevad, tunnid, minutid ja isegi sekundid venivad nagu eetriuimas viinamäeteod ja käed sügelevad nii, et peopesadest lööb tuld välja.