Tänavatoitlustajate välimääraja: külakurnajast vahavuntsini

Nüüd, kus hoog on mõneks ajaks maha võetud, et kevade saabudes oleks taas jaksu edasi kütta, on paras aeg teel kohatud saatusekaaslased ja kaasvõitlejad meelevaldsetesse kimpudesse köita, et joonistada sõnadega mõned suunurki kukla suunas sikutavad portreed Eestimaa suvefestivalidel söögilõhnade läheduses askeldavatet tüüpidest. Järjekordne täiesti ebavajalik välimääraja on teie ees!

Sellesse rühma on allakirjutanul endal au kuuluda. Põhimõtteliselt on Amatöör tubli ja hakkaja, aga loll nagu järjekindlalt köögiakna vastu põtkiv kevadine kärbes. Tal on potentsiaalseks õnnestumiseks võrdsed võimalused kõigi oma konkurentidega, kuid kasutada Amatöör neid ei mõista.

Kui juhtute nägema tuledesära ja mürtsuva muusika kiuste peoplatsi kaugemas nurgas üht halvasti valgustatud telki, mille juures ükski detail ei vaevu reetma, kas teid tahetakse seal nõeltega torkida, näomaalingutega katta või õnneliku lõpuga joogaga kostitada, siis suure tõenäosusega istub selle varjus näost hall Amatöör, kes värisevilkäsi oma ruudulisse raamatupidamiskaustikusse järjekordse miinusmärgiga numbrikatsiooni joonistab.

Amatöör usub inimeste headusse ja heldesse saatusesse ning tegeleb süstemaatilise uurimistöö asemel eeldamisega. Eeldamine aga, nagu te teate, on kõigi p****kukkumiste ema.