Käi kuradile. Ukrainlastest, sõjast ja teistest slaavlastest

1960. aastal Palmse pioneerilaagris kasvatajana töötades tuli lahendada üht poiste tehtud pahandust - autokummide põletamist. Pahased külamehed tulid laagriülema juurde ning lõpuks leppisime ära. Järgnevatel aastatel võis paljudel jaanituledel näha musta kummisuitsu, mis hiljem taasisesesvumise ajal lõpetati.

Kui kodudes tehti väikeseid lõkkeid, millest sai üle hüpata, siis tänapäeva hiigellõkkest enam üle ei hüppa. Jaanitulede lähedal tehti kotijooksu, tõsteti sangpommi, võisteldi köieveos, käesurumises, lauldi ja tantsiti.

Kodudes ja külapidudel oli ka peolaud, kust ei puudunud õlu, talutoidud ja ka kangem kraam. Algkooli nooremates klassides lõppes kool 18. mail ja tuli karjas käia - lehmad tuli karjateed mööda umbes kilomeetri kaugusele saata. Piimapudeli ja leivakoti pani ema kaasa ja õhtuseks lüpsiks tuli lehmad koju ajada. Karjas olles tuli puskari (samagon) ajamisel meski (segu) tünnis pidevalt liigutada suure mõlaga, et segu põhja ei kõrbeks ja hagu või kännutükke tuli vähehaaval lisada.

Tuld ei tohtinud väga suureks lasta. Eks ka naabripoisid tulid vaatama ja proovisime seda maitstagi, et kas kõlbab. Ühel masinaühistu peol olid vanemad inimesed paljud lahkunud, mõned mehed ka uurakil laua peal ja meie proovisime viinapitsidesse ja klaasidesse jäänud jooke. Pärastpoole saatsime rabaääre tüdrukuid koju. Öö oli väga jahe.

Vist oli 1948. aasta jaanipäeva aeg. Järgmise, 1949. aasta 25.märts on enamusel eestlastest meeles. Venemaale küüditati üle 20 000 eestlase. Kodukülast küüditati kaks peret - Pällo ja Rabe. Mõlema talu peremehed arreteeriti pärast sõda ja kurikuulsas Rakvere vanglas ülekuulajad-NKVD mõrtsukad peksid nad vigaseks ning arst (ilmselt sunnitult) kirjutas alla, et mehed on töövõimelised. Saadeti Venemaale Kaug-itta, kus nad paari kuu pärast surid. Pered kanti kulakute nimekirja ja küüditati. Küllap paljudel vanematel inimestel tulevad meelde laulud kolhoosidest, elust meil ja Venemaal: „Elas kord üks väikene eesti rahvas, oma meelest vapper oli ta. Kuid siis ütles Vares-Barbarossa: Maha, maha väike vabariik! Leiba, tsirkust kommunistid nõudsid, tahtsid rahvajuhte valida. Ehkki rahvas hääletades nuttis, võttis Stalin hääled endale. “ (Lauldi venelaste sõjaaegse populaarse laulu “Katjuša“ viisil).

Üks teine laul: „ Stalin Kremlis keeras vuntsi, ütles käes on Eestimaa, nüüd ma näitan teile kunsti, kuidas tuleb nälgida. Refr: Ma tööd ei tee, ma tööd ei tee, ma viskan jalad seinale." Samal refrääni viisil lauldi veel: “Käi p....se sa, suur Venemaa, sest keegi sind ei armasta!(refr. kaks korda). Lätlaste tuntud kalurilaulu viisiga lauldi: “Truman, tule päästa meid punasest põrgust, Truman, tule päästa kommunistide võrgust! Refr.: Me kuulume ühte nagu meri ja tuul,ära iial must lahku, tasa sosistab huul“.

1940. a juunipöördest ja järgnenud sõja aastatest, 1941. a 14. juuni küüditamisest on paljud kannatanud kirjutanud.

Marie Under kirjutas 1941. a luuetuses „...ikka mõtlen neile, kes siit viidi. Taeva poole karjub nende äng“.

Enne taasiseseisvumist ei räägitud kõike isegi kodudes. Nüüd, viimase 30 aasta sees oleme nii klassi- kui kooli kokkutulekutel rääkinud oma vanemate ja sugulaste saatusest. Rakvere Ped. Kooli 1955 a. IV a lõpetajatel oli kellel isa põgenenud välismaale, kellel kodu lähedal maha lastud, kellel vangi pandud, kellel 5 isapoolset sugulast Venemaal kulakuteks nimetatud ja maha lastud.

Ka sama kooli ühel kokkutulekul jutustas kehalise ja sõjalise ala õpetaja Endel Isop, kuidas teda 1941. a juuli algul kodunt püssimeeste vahel kogumiskohta viidi ja Venemaale sõidutati. Seal näljalaager, sõjakool ja Eesti Laskurkorpuse ränkrasked Velikie Luki ning Eestimaal toimunud lahingud. Koduküla Võivere kokkutulekutel on räägitud huvitavaid lugusid.

Sõjasuvel 1941 langesid paljud punasõdurid vangi ja Simuna kooli ühes klassiruumis olidki nad kohalike Omakaitse meeste valve all. Hiljem jaotati nad taludesse abitöödele ja hakati ette valmistama sakslaste pool võitlemiseks (Vlassovi armees).

Ühel suvepäeval läks isa veskisse, kuid mõisa lähedal pidas saksa ohvitser ta kinni ja käskis koju minna, kotid maha võtta ja sõdurite seljakotid vankrisse võtta ning Kiltsi jaama viia. Meie kodus olid saksa sõjaväe hobused – pool küüni oli nende jaoks. Hobuste hooldajaks oli sõjavang, kes armastas päeval koos seaga magada. Toimetas ta õues põhiliselt luuaga pühkides ja kui polnud skasa ülemusi tulemas, siis oligi sea kõrval mõnus puhata. Isa õde Alma aga juhtus seda puhkepausi pidamist nägema ja hõikas: „Ohvitser!“. Ruttu oli vangil luud käes ja hakkas pühkima, kuid ohvitseri polnud kuskil näha ja siis läks vandumise satel aeda tagasi.

Peale sõda liikusid küladesse kotipoisid. Kord tuli üks kotipoiss, istus pliidi ette pakule, keeras ajalehepaberisse mahorkat (tubakalehtedest lõiked) ja suitsetas. Seljakotti pandi talle toidukraami – leiba, kartuleid ja muud söödavat. Muidugi pakuti ka süüa, juua.

Kolhoosi asutamise aastal (1949) elasid kodukülas Võiveres Pällo peres koduabilistena Taga-Karpaatiast seal õpetajana töötanud Melesko ja veel üks, kelle nime ei tea. Melesko oli ka kolhoosnike nimekirjas. Kui märtsis Pällo pereema lastega ja vanaema viidi Siberisse Krasnojarski kraisse, siis esialgu hooldasidki seal talus nende loomi need kaks ukrainlast. Siberi elu oli väga raske ja pere vanem poeg Aadu kirjutas suslikute püüdmisest ja elust seal. Kahjuks pere ema ja vanaema surid seal ühe õnnetuse tõttu (vingumürgitus – ahju siiber pandi liiga vara kinni). Lapsed pääsesid tänu naabri juhuslikule külastusele.

Järgmine ukrainlastega kohtumine oli sõjaväes. Peale RPK (Rakvere Pedagoogiline Kool) lõpetamist 1955. a suunati paljud sõjakoolidesse.

Mitmest eesti keskkoolist ja keskerikoolist saadeti Kiievi tankikooli (iseliikuv suurtükivägi) 11 noort meest. Väeosa territooriumil pidas ukrainlasest ohvitser meid kinni, seletas oma keeles ja kamandas: „Behom!“. Kõmpisime rahulikult edasi, aga kohe hõikas tagasi ja jälle sama käsk. Eks me keerasime teisele poole ja kiirendasime veidi sammu, jättis rahule.

Koolist pääsesime tänu kaukaaslastest ajateenijate nõuandele: „Siit te ei pääse, saadetakse Venemaale pikaks ajaks!“ Seal kutsuti mitmel päeval staapi ja selgitati, kui vajalikud on ohvitserid, kuid keeldusime seal õppimisest.

Siis öeldi otse: „Karistuseks saadame teid neljakesi mereväkke!“. Sel aastal (1955) oli teenistusaeg viis aastat. Järgmisel, 1956. aastal aga lühendati teenistusaega neljale ja Viiburis mereväe õppeväeosast saadeti Kroonlinna suurele ristlejale „Admiral Makarov“ (sakslastelt sõjatrofeena saadud Hitleri paraadlaev „Nürnberg“). Novembrikuus lasti demoppi 5. aasta mehed ja uueks aastaks 4. aasta mehed.

Õppeväeosas olid voodinaabriteks toredad ukrainlased Osõka ja Obertos (ilmselt Taga-Karpaatiast). Ühe valve ajal ka sealtkandist pärit Hlevnuška võttis telefonitoru ja vastas oma keeles: „Tšergovi po hati hlopets Hlevnuška trubku tšuja!“. Umbes võis aru saada, aga nalja ja naeru kui palju! Oleks pidanud vene keeles ütlema: „Korrapidaja madrus Hlevnuška kuuleb teid!“.

Samas väeosas oli meie roodu ülemaks kapten-leitnant Volovik. Nimi ukrainapärane, aga tegelikult rahvuselt juut ja vaidlustes teiste ohvitseridega vaheaegadel surus nad nurka. Viiburi lahel viis meid väikese grupiga ühele saarele. Naine oli teinud võileivad, joogid. Oli väga meeldejääv päev!

Sellel ristlejal oli mitmeid huvitavaid seiklusi. 1957. a suvel olime Läänemerel pikemal sõidul ja jaanipäeval peatusime Läti Liibavi sadama reidil ning üle 200 mehe lubati maale lätlaste ligole (jaanitule pidu). Vindise peaga jäi aga vahele üle 30 madruse ja üks katlameeste ohvitser Tšernjadjev (vist venelane). Laeva komandöril oli tükk tegemist, et neid peavahist kätte saada.

Kroonlinna staabist käisid ohvitserid loenguid pidamas ja ükskord loeti ette ukrainlasest madruse kiri, kes kirjutas meie laeval juhtunud surmast. Seda ei tohtinud kirjutada, kuigi peale teenistust oleks ta nagunii kodus sellest rääkinud. Ka meid - eestlasi kutsuti staapi tööle, aga keegi ilmselt ei läinud ja saime koju kõigest kirjutada.

Vend Villu teenis peale Tallinna Merekooli lõpetamist kaubalaevadel ja aastaid hiljem Muuga sadamas lootsina (suuri laevu sleppi võtva laeva juht). Ühes Raekoja platsi söögikohas kohtus venelasest vanemohvitseriga, kes küsis: „Potšemu võ nas ne ljubite?“ („Miks te meid ei armasta?“). Väikese pausi järel vaatas vend talle otsa ja küsis: „A za što vas ljubit?“ („Mille eest me peame teid armastama?“).

Sõjakoledustest Ukrainas kirjutas SL Õhtulehes 7. mail sõjaajaloolane Jüri Kotšinev: „Tsaar valitseb riiki kui oma pärusmõisa ja sellega on kõik harjunud. Ja kes on siis rahvas- tsaari orjad. Vaata Stalini aega … Ja mis on Putini ajal muutunud? Mitte midagi.

Et aga Venemaa on taas selline nagu sajandeid tagasi, siis mitte ainult „tänu“ Putinile, vaid see on lihtsalt maa, mida ma ammu nimetan maailma kloaagiks, mis on endasse imenud kõige õudsemad diktatuuri ja metsiku, toore jõu ilmingud. Ta on ju euroaasialik konglomeraat. Mida iganes ka ette ei võta, see kolinal kokku kukub.

Kahjuks on Jumalale meelepärane soosida Venemaal asju, mis on sellele maale hukatuslikud.

Ukraina venelased, kellest üle 80% elab Ida-Ukrainas on ju intervjuudes … ka Anton Aleksejevile öelnud, et nad on nüüd ukrainlased.

Kokku võttes sajandite taguseid Venemaa sõdasid ja agressioone naabrite vastu - loetelu, läbielatutel ja vanemate ning lähedaste(räägitu) juttude põhjal.

Kõigepealt isa juttudest, kui hakkasin neist aru saama. 1944. a märtsipommitamise järel pidid talumehed minema hobusevankritega, kaasas tööriistad(labidad, kirkad, kangid, jm.) Tallinna appi koristama ja keldritest inimesi päästma.

Vanemate juttudest on meeles on see, kuidas keldris olevatele inimestele anti süüa läbi tuletõrje voolikute. Varemete koristamise järel pääsenud ka inimesed keldritest ja paljud põgenesid maale tuttavate ja sugulaste juurde.

Samal 1944. a suvel oleks isa ja õemees pidanud minema sakslaste poolel võitlema, kuid esialgu kohalik arst andis tõendi, et on haiged. Suvel isa ja õemees arreteeriti ja olid vangis Kuremäe kloostri kõrval. Seal tuli käia metsatööl. Kord võttis isa kirve kasarmusse, teritas ära ja pani padja alla. Öösel kontrolliti, avastati ja pandi surmamõistetute ruumi. Tädimees Jakobi jutustuste põhjal sain teada, et enne isa kartsa panekut oli igal öösel kuulda tulistamist - lasti maha põgenemiskatsel kätte saadud mehi.

Need sündmused leidsid aset 1944. a septembris enne Avinurme lahingut. Kuremäe laagrit hakati likvideerima, vangid aeti kolonni ja liiguti lääne poole. Teel olles ründasid neid nõukogude lennukid ja tihti tuli teelt kõrval olevasse võssa või metsa joosta. Osa mehi jäigi sinna ja õnnestus ka isal koos tädimehega Laekvere lähedal pääseda.

Sealt koju (umbes 10km) jõudes hakati vangiriideid (räbaldunud saksa sõjaväe vormiriie) vahetama, kuid juba olid ka punaväelased kohal ja mõlemad arreteeriti ning mõne kilomeetri kaugusel Nadalama külas võtsid sõdurid (Kasahhi diviisist) ära isikut tõendavad dokumendid, süütasid nendega lõkke ja mõne aja möödudes kamandasid vangid püsti, lükkasid kuulid rauda ja metsa poole minema. Tädimees sosistas isale, et kui vaja siis jookseme eri suunda. Juhuslikult tuli talumajast välja üks väike ülemus (allohvitser) ja hõikas: „Ne striljat, nam rabotših nada! (Ärge tulistage, meil on töölisi vaja!)

Mitmes eesti paigas (Pärnu lennuväli, Tallinn) töödelt saadeti lõpuks Volossovo vangilaagrisse nr 300. Sealt tulid koju venekeelsed kirjad ning kahe aasta pärast tuli telegramm! „Tulge Rakvere jaama järele!“

Oli 1946. a lumevaene oktoobri kuu lõpp või novembri algus ja vanaisa läks ikkagi reega (mitte vankriga raputamise vältimiseks) isale järele. Ta oli sõjaväelaste poolt koos ühe kaasvangiga (suri Rakvere jaamas) tõstetud jaamahoonesse. Esialgu ei tulnud keegi küsima (ka jaama kassapidaja), kuid niipalju sai öelda, et Tartu tänaval elab õemehe isa ja viimane tõi isa enda juurde. Kehakaal oli 42kg 72 asemel (pikkus 177cm). Isa ütles ise: „Näljapaistetus!“

Päeva-paari pärast kui vanaisa jõudis Rakverre, algas vaevarikas kojusõit (umbes 40km). Tuli valida kõrvalteid, põlde või heinamaid, sest kruusateel poleks saanud reega sõita! Kodus söödeti puljongit (kuked, viletsamad kanad) umbes paar kuud.

Järgmise 1947. a aprillis oli ta juba põllul randaalimas. Isa juttudest on meeles tänapäeval vaid kolm. Volossovo vangilaagris ta ilmselt kohtus nii poolakate, ukrainlaste kui venelastega.

Miks meie kodus peeti kolhoosi algusaegadel külameestega vestluses (üks vestleja oli masinaühistu, hiljem kolhoosi esimees, Eesti Laskurkorpuses võidelnu, tema vanem vend oli parteilane( NLKP) tõsimeelne kommunist ja Rakvere rajooni parteikomitee esimees Arnold Kaasik) sõja jm. teemadel.

Meelde jäi isa poolt öeldu: „Aga mida nad kuradid (venelased ja ka paljud juudid NKVD-s) poola ohvitseridega tegid!"

Vahepõikena meenutan enda sõjalaeval venekeelsest ainult ohvitseridele lugemiseks lubatud ajakirja artiklit, kus oli umbes selline lause: „Nõukogude Valitsus kutsus neutraalse Šveitsi esindajad Katõnis mõrvatute uurimiseks. Ohvritelt leiti saksa relvadest tulistatud kuule ja nende jälgi." See oli muidugi väga silmakirjalik, sest venelased said relvi ja tegid koostööd sakslastega enne teist maailmasõda. Poolas Teise maailmasõja aegne suurim ja tuntuim koonduslaager asus 1940-1945.a.-ni Osweicimis (okupatsiooni aja saksa nimega Auschwitz).

Lääne-Viru ja mujalt eesti reisikaaslastega seda 2012. a külastades sain sealse giidiga rääkida siis juba nähtud poola filmist „Katõn“. Küsisin mõne tuntud vene kirjaniku teoste kohta nagu Solženitseni „Gulagi arhipelaag“, „Üks päev Ivan Denissovitši elus“, Igor Bunitši „Partei kuld. Ajalooline kroonika“, filmi „Punatäht Berliini kohal“. Polnud lugenud ega näinud!

Soovitasin lugeda ja vaadata.

Kuna paljud vanemad inimesed ei saa ega oska internetti kasutada, siis mõned tähtsamad tõsiasjad võiks avaldada. Aga nooremad (lapsed) võiks oma vanemaid aidata ja trükkida.

Kui võrrelda kõike seda, mida Venemaa valitsejad on oma naabrite kallal toime pannud, siis kooli ajaloo tundides loetu ja kuuldu põhjal jääb seda väheks.

Sajandite jooksul alates muistsest iseseisvusajast on nii vürstide kui hiljem tsaaride sõdalased igal sajandil mitmeid kordi rünnanud kõigepealt Virumaad. Rakvere linna ja külasid on põletatud, elanikke tapeti ja küüditati.

Eriti julmalt toimetati Liivi sõja (1558-1583) ajal. Baltisaksa kroonik J. Renner jutustab oma kroonikas: Venelased põletasid /... / Alutagusel suured ilusad külad ja mõisad maha ning tapsid kõik, kelle nad kätte said, süütasid kiriku ja lämmatasid talupojad kiriku peal. Tapsid /.../ üle saja talupoja, torkasid väikesed lapsukesed aiateivastesse, rüüstasid kiriku, süütasid ta põlema.

Nendest hirmutegudest kirjutas ka Balthasar Russow: 1558.a 22.jaanuaril tungis moskoviit võimsa väega Liivimaale ja tegi Riia ja Tartu piiskopkondade ning Viru alad sõja tallermaaks ja röövis, põletas ja tappis seal. Ta ajas loomad hulgaviisi küünidesse ja põletas.. On võimatu kindlaks teha, kui palju tuhandeid inimesi /.../ selles pikas sõjas tapeti, rasedaid naisi surmati, imejaid lapsi põõsastesse visati ja metsloomade poolt ära söödi. Ning on ka võimatu teada, kui palju tuhandeid vange Moskvas nuiadega vette peksti, uputati... armetult surnuks küpsetati. Samuti tuli /.../ paljudel naistel ja neitsidel oma tahtmise vastu venelaste ja tatarlastega end ühte anda ja kõlvatut elu sääraste elukatega elada... Metsikusega paistsid silma I.Julma väes teenivad asiaadid-kirgiisid ja kalmõkid, kes ei halastanud naistele, lastele ega vanuritele. Inimesi lasti...tükkideks, põletati, lahati rasedaid naisi ja tehti muid metsikusi.

Virulasi soodest ja rabadest ülesotsijaid nimetati eesti rahva muistendites koerakoonlasteks ehk peninukkideks.

1588. a oli kogu Alutaguse taas venelaste käes, ka Rakvere linn hävitati. 1590. a löödi venelased Narva alt tagasi. 1657. a rüüstasid Vene tsaar Aleksei Mihhailovitsi (Peeter I isa) väed kuni Kunda jõeni. Maa laastati, elanikud tapeti.

Veelgi suuremad hirmuteod toimusid Põhjasõja ajal, kui juba 1700. a augustikuu lõpus krahv B. Šeremetjevi ratsaväe korpus rüüstas, põletas ja tappis Alutagusel ja veeres laviinina lääne suunas. Inimesed põgenesid karulaantesse, soodesse ja rabadesse. 1702. a süütasid Kadrina kiriku, rööviti, põletati kirikumõis ja koolimaja. 1703. a tungisid venelased edasi ka Rakvere alla. Linn põletati ja sõjalaagrist mindi röövima, tapma ja põletama. Paari päevaga rüüstati peaaegu kogu praegune Lääne-Virumaa.

Tsaar Peeter I käskis kõik eestlased tappa. Tema väejuht B.Seremetjev hooples oma kirjas tsaarile: “Kogu maa on paljaks laastatud - hävitada pole enam midagi. Palju on vangi võetud /.../ nende arv on väga suur. Loomi ja hobuseid on /.../ enam kui eelmisel aastal. Iga mehe kohta tuleb ikka üks vang. Teised lõime maha. 16. augustil 1708. a Vinni lahing oli viimane Virumaal toimunud lahingutest ja venelased võitsid selle. Eestimaal lõppes sõda 1710. a.

Elanike arv vähenes erinevatel andmetel 300 000-lt 100 000(või 70 000)-ni- seega 4-5 korda. 1917. a oktoobripöörde järel võimule tulnud enamlased jätkasid Vene riigile omaseid terroritraditsioone. Nooruses Rakvere koolis õpppides ei teadnud õieti midagi kodukandis ega Palermos toimunust. Talvel suusatasime Tõrma mägedes ja mujal.

Nüüd mööda sõites Palermo mälestusmärgist, meenuvad vanemate jutustused ja ühe imekombel hukatute seast pääsenu jutustus (autori nimi ei meenu-olen lugenud). Juunipööre 1940. a, 1941. a küüditamine, suvesõda. 1944. a lahingud, nendest osavõtnute mälestused, sündmused peale sõda -väga palju lugusid on kirja pandud ja võrdleme praegu venelaste kuritegusid Ukrainas kõige eelnenud ajaloos toimunuga - muster on sama. Lisan mõned viited internetist lugemiseks: Karl Kello: Agressiivne armastus ja Vaino Kallas: Lääneriigid olid liidus mõrvariga.

Jõulust Jaanini ja Jaanist Jõuluni - jällegi üks tuntud ütlemine. 1941. a lõpus ilmus Marie Underi luuletus:“Astun vaikset jõululumist rada üle kannatanud kodumaa. Igal lävel tahaks kummardada, ükski maja pole leinata. Ikka mõtlen neile, kes siit viidi. Taeva poole karjub nende äng. Nagu oleksime kõik ses süüdi, et neil puudub - meil on söök ja säng!“

Jüri Kalvet, ajaloohuviline pensionär

Väike-Maarjas, 3. juuni 2022