Seemnevana salapärane kadumine paljastas jõhkra mõrvaloo

Okupatsiooni ja Vabadussõja aastail tundis terve Virumaa ja põhjaranniku rahvas Tallinnast Narvani mööda maad kevaditi ringi rändavat kühmu vajunud vana meest, kes oma kaubakastiga talust tallu ja külast külla rändas.

Tema kaubaks olid maarahvale nii vajalikud aedviljaseemned ja ka värvid kangaste värvimiseks, mis pikkadel talveõhtutel kootud, aga ka ravimid. Seda kõike tõi igal kevadel Seemnevana, nagu teda rahva seas tunti. Tema õiget nime — Gustav Sukamäe — teadsid vähesed. Tähtis oli hoopis, et tema seemned, värvid, isegi mõningad arstirohud olid hea kvaliteediga ja ka hinnalt odavad.

Seemnevana oli oodatud külaline igas talus. Peale selle, et ta nii vajalikku kaupa tõi, oli Seemnevana ka hea jutuvestja ja õhtutel kogunes tallu, kuhu rändkaupmees ööbima jäi, muudki külarahvast maailma uudiseid kuulama.

Aastate jooksul oli Seemnevanal välja kujunenud kindel marsruut, millest ta päevase täpsusega kinni pidas. Ainus asi, millest Seemnevana kunagi juttu ei teinud, oli tema teenistus. Rahva seas levis arvamine, et Seemnevana on pururikas mees, kes oma raha kogu aeg kaasas kannab. See kuulsus aga maksis heasüdamlikule ja abivalmis mehele elu.