Surijatega töötaval Inna Narrol on oskus kuulata ja aidata, kui vaja siis vaikida

Lisaks on ta koolipsühholoog, innustades nii mõndagi noort, kel peas hullud mõtted, õigele teele jääma. Inna on tihedalt seotud Rakverega ning niipalju, kui tal vähegi võimalik, püüab tee kodulinna ette võtta.

Innal läheb nägu muigele, kui palun tal mitmekümne aastataguseid kooliaegu Rakveres meenutada. Naisel on siiani meeles neli olulist inimest ja sündmust, millest mälestused teda siiani soojendavad, naerma ajavad ja õnnelikuks teevad.

Esimene: õpetaja Tiina Kippel, kes toetas tema muusikalist võimekust.

Teine: Ülle Lichtfeldt, kellega koos tehti nii mõnigi lollus ja kooliaegne esimene muusikaline lavadebüüt.

Kolmas: Simuna malevasuved 1986. ja 1987. aastal. Temast tegid need suved enesekindlama ja eneseteadlikuma inimese. Inna ei saa mainimata jätta fakti: „Ma olin mõlemal aastal rühma parim kõplaja!“

Neljas: keskkooliaegne klassijuhataja Mare Murs, kes püüdis neiule selgeks teha: sa suudad palju paremini õppida. Inna muidugi ei uskunud teda ja selle kinnituseks oli vaevu kolmedega keskkooli lõpetamine. Aga hilisem ülikoolis saadud cum laude psühholoogia bakalauruse astmes kinnitas siiski tema hiljem avaldunud õpivõimet.

Sellele nimistule lisandub veel Riho Kokk, kes Inna Rakvere linnaga kokku sulatas. Kogemusnõustajast mees algatas Rakvere teatris loengusarja „Surmakohvik“. Inna tee viis mingi aeg edasi Tartusse. Sellesse aega jäi tal muusikakool ning Inna lahutamatuks sõbraks on kitarr. Tänusõnad kuuluvad ka manalateel olevale Mati Murakasele.

Inna kasvas üles muusika saatel ja teadis hetkest, mil õppis rääkima, et temast saab laulja ja kindlasti saab Tallinnas tema õpetajaks Jaak Joala. Nii aga ei läinud… Muusikakoolis pani ema ta hoopis akordionit õppima ning see pill ei meeldinud tüdrukule mitteüksraas. Salaja õppis Inna kaks aastat kõrvalt klaverit. Inna peab üsna naljakaks täiskasvanute, õigemini õpetajate arvamust tema eluvalikute suunal: muusikaõpetaja oli kindel, et Inna peab minema edasi õppima muusikat ja laulmist ning võrkpallitreener rääkis ta emale sama juttu - tüdruk peab minema TSIKi! Inna valis teise tee. Inimhingede juurde pääseja tee. Inna jaoks oli tollal sõna psühholoog püha ja puutumatu, mida ta isegi ei julenud välja öelda. See amet oli nii ülev, et ta ei julenud omal ajal sellest mitte unistadagi.

Psühholoogia eriala tuli ta ellu alles siis, kui Rootsist Eestisse 18 aastat tagasi tuldud sai. Mõnikord tuleb päris enda leidmiseks kaugele ära minna, et teada saada, kes sa tegelikult oled ja kuhu ning kelle juurde kuulud. Pärin Innalt, miks lahkus ta Rakverest, saan vastuseks: „Peamiseks põhjuseks on linnaga vastastikku väljakasvamine. Jäime mõlemad üksteisele kitsaks. Uue vastastikuse avastamiseni viis Surmakohvikute sari Rakvere teatrikohvikus. Viimaselt Surmakohviku õhtult Tallinna poole sõites mõtlesin, et mõnikord on vaja minna mõnda kohta tagasi selleks, et see koht lõplikult ära tunda. Ja mulle tundub, et see koht tundis ära ka minu. Ainuüksi seepärast, et Rakvere linna lähedal maal elavad mu vanemad.“

Nüüdseks 20 aastat Tallinnas elav Inna satub Rakverre varasemaga võrreldes rohkemgi, sest lisaks Surmakohvikute kureerimisele on ta teinud aastaid koostööd Lääne-Virumaa Vähihaigete ühendusega.

Näitleja Ülle Lichtfeldt, kes õppis Innaga ühel ajal Rakvere 3. keskkoolis ning oli tema parralleelikas räägib Innast soojade sõnadega. Ta ei mäletagi hästi, kuidas neist parimad sõbrannad said ja miks just tema Innale kooliajal silma jäi.