Karl Robert Saaremäe: annan endast alati maksimumi, vähem oleks mõttetu

„Nii paljukesi koos olles tekkis lasteaiaefekt,“ sõnas Karl Robert, lühemalt Robert, vabandavalt oma nohusele ninale ja köhale viidates. „Viimase paugu andis eelviimane öö Kunda spordihallis, kus viissada meest öö veetsid ja paljud haigeks jäid,“ rääkis näitleja. Oma häälega töötajal kulub taastumiseks ilmselt teist sama palju aega kui metsas tuli veeta, kuid kolm päeva hiljem on mees tasahilju ametis nii proovidega kui trenniga.

Saaremäe läks õppusele suure hurraaga, nagu ta ise kirjeldas. „Ühest küljest mõtlesin, et mis siis ikka, tuleb ära käia, aga teisest küljest oli mul motivatsioon kõrge,“ ei salga mees, et tema juba lati alt läbi ei jookse, mida iganes elus teha tuleb.

Õppustel sai Robert enda õlule jaoülema raske koorma. „Üks rühm koosneb kolmest jaost ja igas jaos on kaheksa meest,“ värskendas ta lugejate militaarteadmisi.

Jaoülema ülesanne on jätta on jao mehed ellu. Seekordne õppus oli mäng, aga küsimusele, kas Saaremäe ka päriselus selle vastutusrikka ülesande enda õlule võtaks, vastas mees silmagi pilgutamata:“Muidugi! Kui keegi arvab, et ma võiksin selle ülesandega hakkama saada – muidugi võtaksin.“ Ka viimasel õppusel sai ta teadmine kinnitust, et mida laiem on haare, seda rohkem saad asjade käiku juhtida. „Nii sõjas kui tavalises elus,“ lisas ta.

Robert läbis kaheksakuulise ajateenistuse Tapal peale gümnaasiumi lõppu. „Olen hiljem mõelnud, et tegelikult oleks võinud käia pikemas ajateenistuses, sest tunnen, et mul on selle peale soont,“ arutles Saaremäe. Kui 8-kuuline ajateenistuse lõpuks sai ta kaprali auastme, siis 11-kuuline teenistus oleks võimaldanud jõuda allohvitseri auastmeni.

Kuni Ussisõnade õppuseni oli Robert olnud kümme aastat nn kuumas reservis ehk nende meeste hulgas, kes sõjaolukorras rindele esimesena saadetakse – enne ajateenijaid ja vanemaid mehi.

Nädal kordusõppust ei olnud piisavalt pikk aeg, et oma rühmaga ühtseks meeskonnaks saada ja sellest on Robertil kahju. „Kui ajateenistuses tundsin iga rakuga, kuidas me kõik hästi kokku mängisime ja teineteist mõistsime, siis nüüd, kordusõppusel tuli kõike otsast peale alustada,“ kirjeldas mees. „Ja ega saagi tahta, et nii lühikese ajaga 40 inimese vahel telepaatiline suhe tekiks,“ lisas ta.

Robert kasutas ka võimalust, et teha meestele üleskutse. „Kes tunneb, et ei saanud grupiga hästi kontakti, liitugu kaitseliiduga,“ sõnas ta. Ta ise küll kaitseliidu liige veel pole, sest praegu pole selleks väga palju aega. Kui seda aga loodetavasti juba varsti tekib, siis oma elukohta ja sõpruskonda arvestades kaalub mees liitumist Viljandi malevaga. „Kaitseliidu õppustel käies saame kindluse, et me teame, mida teeme ja usaldame üksteist,“ sõnas näitleja.

Küsimusele, kas näitlejas on peidus militaarhing, raputas Robert ägedalt pead. „Otse vastupidi. Kui ma valida saaksin, ei võtaks ma eales relva kätte, aga ma tean, et selleks tuleb valmis olla, seega olen valmis järeleandmisi tegema,“ selgitas mees.“Paljudel on see kutsumus, mina püüan lihtsalt nii hästi kõigega hakkama saada, mis mul teha tuleb, aga see ei pruugi mulle naudingut pakkuda,“ lisas ta.

Paljud mehed tulid õppuselt tagasi korraldajaid kirudes, seljad haiged, kannad villis. Kuidas läks Rakvere pojal?

„Mina olen noor ja tugev mees, mul ei olnud õppusel füüsiliselt raske,“ märkis Robert ja pidas osaliselt „süüdlaseks“ ka oma ametit. „Näitleja amet on liikuv ja me keskendume pidevalt oma keha kontrollimisele,“ selgitas ta.

Üks õppusel selgeks saanud asjadest oligi arusaam, et mehe füüsiline vorm on iga mehe enda teha.„Kui enne minekut mõtlesin, et äkki tulevad mehed, kelle ajateenistus jäi aastasse 1996, kas ja kui palju nad jõuavad...aga kohapeal nägin üllatusega mehi, kes olidki 1996. aastal teenistusest tulnud ja palju paremas vormis kui mõni, kes kaitseväe reservi alles kolm-neli aastat tagasi määratud,“ kirjeldas Robert tõdemust, et mehe vorm on mehe enda kätes.

Sõjaks vajalik vorm ei puuduta aga ainult füüsist. Robert rääkis pikemalt hoopis vaimsest vormist.

„Muusik Andrus Rootsmäe ehk InBoil on kunagi hästi öelnud, et sõjal on loll komme muutuda isiklikuks, mis juhtub läbi langenud vendade ja vägistatud õdede. See tekitab viha, aga kui lähed sõtta vihaga laetult, on see amokijooks,“ vahendas Robert.

„Et amokki vältida, tuleb enda peas leida see rahuollus, tuleb suuta säilitada rahu,“ pani ta meestele südamele. Ta rääkis, et juba kordusõppusel ei suutnud mõni mees end taltsutada, läks närvi ja muutus häälekaks. „Närvilisena ei ole sõjaolukorras minust kasu ei endale ega lahingpaarilisele,“ kinnitas mees.

„Panen südamele: rahu säilitamine on igaühe enda ülesanne. Kõige lihtsam on alla neelata, vaadata, õppida ja edasi minna,“ jagas Robert enda teenimisajal kogutud teadmisi, millest ka hilisemas elus kasu on olnud.

„Olen praegu palju suurem patsifist kui näiteks peale gümnaasiumi lõppu,“ mõtiskles Robert. (Patsifism on põhimõtteline suhtumine, mille järgi ei saa inimeste tapmist ega sõjapidamist kunagi õigustada ning, mis näeb sõda kui mastaapset tapmist.) „Mõtlen ka, kas riik on sotsiaalne konstruktsioon, mille nimel surra,“ arutles ta edasi. Ometi on ta kindel, et kui vaja, on ta valmis sõtta minema. „Tuleb anda endast maksimum, vähem on mõttetu,“ on mehe moto.

Robertit häiris, kui mõned mehed kordusõppusel hädaldasid, et selle nädalaga ärid seisavad ja kümned tuhanded jäävad teenimata. „Kui me siin kaasa ei löö, võib tekkida olukord, et meil polegi enam midagi ja peame põgenema või surema,“ on Roberti karm sõnum nendele meestele. „Kui saab õppus läbi, saame jälle teatrit teha ja ärisid kasvatada, ja kui tuleb sõda, oskame sõda pidada ja saame peale seda teatri ja äridega jätkata,“ võttis mees lühidalt ja kujundlikult kokku kordusõppuste vajalikkuse.

„Iga mees võiks mõista, et õppusel osalemine peaks olema tema vaba tahe,“ lisas Robert.

Kaitseliidu poolse korraldusega jäi mees rahule. „Ma üldiselt polegi inimene, kes hakkaks kritiseerima, kui endal paremat alternatiivi välja pakkuda pole,“ sõnas ta tagasihoidlikult.

Järele mõeldes ta ühe konstruktiivse kriitika siiski välja tõi. „Harjutuskohad oli laagripaigast väga kaugel ja lihtsalt kõndimist oli liiga palju. Korraldajad oleks võinud arvestada, et on inimesi, kes pole füüsiliselt nii võimekad,“ rääkis Robert. „Kui analoogsed tingimused harjutuse läbiviimiseks olid palju lähemal olemas, siis vahel tekkis küll küsimus, milleks mehi nii palju solgutada,“ lisas ta.

Ta loodab, et järgmisel korral sellega arvestatakse. „Äkki lasta vähem kõndida või siis jätta meestele rohkem aega taastumiseks ja varvaste tohterdamiseks,“ soovitas Robert. Sest kes sai uhiuued saapad, sel lõid jalad õhtuks pilli. Tal endal olid oma saapad kaasas ja seda muret ei olnud.

Meeste seas oli kuulda ka nurinat, et korraldajate poolt anti vaid kaks särki ja üks paar sokke. See pani Roberti imestama. „See ongi ju iga sõduri enda asi - enda eest vastutada,“ märkis mees. „Mina näiteks võtsin kaasa seitse paari sokke ja viis paari aluspesu,“ oli tema ettenägelik ega eeldanud, et keegi teine tema ihupesu olemasolu eest peaks vastutama.

Hea üllatus oli mehe jaoks see, kui palju oli vahepealse 12 aastaga muutunud varustus paremaks. „Kui varem olid killuvest ja rakmed salvede jaoks, siis nüüd vaid vest, mille küljes salved,“ tõi ta näite.

Kõige suurem hämming tabas Robertit aga siis, kui oli aeg saada tagasi erariided, mis enne õppusele minekut olid malevate kaupa kottidega kastidesse pandud ja tähestiku järjekorras. „Enda jao meeste riidekotid leidsin kohe, aga ainsad, mis olid puudu, olid minu enda omad,“ meenutas Robert, ja kulutas enda asjade otsimiseks poolteist tundi. Peagi selgus ka põhjus. „Mehed, kes kastides oma rõivaid otsisid, pildusid teiste kotte paremale, vasakule ja selja taha, ega pannud neid pärast tagasi,“ tabas Robertit ebameeldiv tõdemus.

„Nii et samal ajal, kui mehed kirusid kaitseliitu väidetava kehva korralduse ja kaose osas, andsid mehed hoopis ise sellele kaosele hoogu,“ sõnas Robert pettunult. „Väga palju on meil ikka ainult enda ette vaatamist, aga see ei tule sõjaolukorras kuidagi kasuks,“ vangutas ta pead.

Nüüd aga, kui sõjalised teadmised värskendatud, pühendub mees tööle. Rakvere teatris on käimas etenduse „Hääl minu sees“ proovid, kus lavapartneriks on tema ema Tiina Mälberg. Teatritükk esietendub väikeses majas 10. novembril.

„Aga kui ma puhkan, annan ka siis endast maksimumi. Vähem on mõttetu!“ ütles Robert lõpetuseks lõbusalt.