Valgejõe Veinivilla lugu: ema ja poeg teevad Eesti veinimaailmas ajalugu

„Kursustel, kus ma õpetasin, kuidas minu müüdavaid veinitarvikuid kasutada, panime me alati käärima ühe veini ning uuel kursusel lõpetasime eelmisel kursusel käärima pandud veini ära ja panime uue käima. Niiviisi hakkas ühel hetkel veini üle jääma,“ jagas loomulikku veini tootmise algust veinivilla asutaja Tiina Kuuler.

Üsna pea pöördusid ka restoranid Tiina poole ning soovisid mustsõstra veini tellida, mistõttu tuli hakata tegelema müügilubade taotlemisega. Selle tulemusel sai 2014. aastal Valgejõe Veinivillast esimene ametlik litsentseeritud väiketootjast marjaveini talu Eestis.

Esimeseks päriselt õnnestunud veiniks peab perekond punast, tummist ja rasket arooniaveini, mille Eesti Peakokkade Ühendus heaks kiitis. Sellest sai mõte, et kui inimesed nii väga seda veini osta tahavad, siis tuleb seda teha. See on veinivilla valikus tänase päevani ning toodetakse igal aastal restoranidele aina juurde.

Veine mõeldakse ja planeeritakse perega koos. Valgejõe Veinivillal on igal aastal kindel sortiment, mis on klientide põhivalikus, aga pereettevõtte eripära on see, et lisaks katsetavad nad igal aastal millegi uuega. “Tuleme enda veinikotta pokaalidega kokku ning analüüsime, mida võiks veel teha. Me oleme Eestis nii-öelda pioneerid, kes sammuvad ees, ja püüame leida ideid laiemast maailmast ning luua neid Eestist kättesaadavatest marjadest,” jagas veinide väljatöötamise lugu perepojast turundusjuht Gregor. Valgejõe kõige kuivem rabarberivein on jõudnud isegi Berliini Michelini tärniga restorani.

Excelit vaadates ei ole nende sõnul tegemist klassikalise pere- või väikeettevõttega, kuna kasumi teenimine, kasvamine ja laienemine kiires tempos ei olegi omaette eesmärk, vaid tegeletakse ühtpidi veinikultuuri arenguga, enda veinide paremaks saamisega, inimeste harimisega ning käsikäes tegeletakse ka turismiga. Pere peab enda tegevuse suurimaks mõõdikuks veinikultuuri edendamist. “Kui tuleb eelarvamustega külaline ja lahkub kasti veinidega rõõmsal meelel ning lubab kõik oma sõbrad meile külla kutsuda, siis see on meie jaoks parim mõõdik,” jagas Gregor õhinal.

Tiina lisas, et tegemist on elustiiliäriga, millega ära ei sure, aga ka metsikult rikkaks ei saa. Valgejõe Veinivilla on nende maakodus elamise osa ning võimaldab sealsamas ka ära elada ja samal ajal ka linnakodu pidada. Pigem on pere jaoks oluline, et nad saavad teha seda, mis tuju heaks teeb.

Veinivilla arengus on turismiäril väga oluline roll, kuna klient tahab ise koju kätte tulla. Tiina tõdes, et kohapeal veini müüa on kõige rentaablim. Samuti saab pere näidata, kuidas vein valmib, pakkuda veinide kõrvale sobivat sööki ning ka veiniga seotud meeskonnamänge ja veinivanne. Pere leiab, et oluline on kogu nende maatükki ja teadmisi ära kasutada.

Gregor jagas, et kunstiinimestele omaselt on nad loovad. Pere on iga kriisi elamuspakettide loomiseks või turunduseks ära kasutanud. Näiteks on kõrge elektri hinna tõttu loodud “Pidu elektrita”, kus kogu toit tehakse puupliidil ning õhtusöök toimub küünlavalgel. COVIDi ajal tegid nad virtuaalseid veinidegustatsioone koos tuuriga veinivillas. “Põnevaid õppimiskohti oli ka – tuli välja, et ei tasu ühe õhtuga inimesel kuut pudelit veini üksi lahti teha. Saime aru, et paketid tuleks väiksemaks teha ja panime Zoomi kõnet salvestama, et inimesed saaksid teisel õhtul järele vaadata,” jagas Gregor õppetunde.

Tiina tõdes, et Gregori värsked ideed aitasid äril rasketel aegadel püsida. Ning pea kõik, kes olid virtuaaltuure läbinud, läksid ka pärast COVIDit päriselt veinivillasse ning tellisid pereettevõtet ka virtuaaltuuridest koosolekutele, seminaridele ja konverentsidele rääkima.

“Võitjate põlvkondade” podcast’ist saad lähemalt kuulda, kuidas on nende pereettevõttes rollid välja kujunenud, mis on ema ja poja silmis pereettevõtluse plussid ja riskid ning kuidas järeltulevat põlve usaldada.