Laulja Lisett tõuseb tasa, aga kindlalt

Kuu aega tagasi avaldas Lisett laulu “Sparrows”, millest kirjutasime ka meie. Tegu polnud sugugi esimese omaloomingulise lauluga, mis muusikaplatvormidel saadaval, aga perfektsionistina ei pidanud Lisett oma varasemaid laule piisavalt heaks, et nendest laiale üldsusele kuulutada. Mis sest, et ka tema eelmine laul “Salesman” jõudis raadiojaamadesse.

“llmselt on liigne enesekriitika ja nõudlikkus enda suhtes olnud üheks põhjuseks, miks ma alles nüüd, 27-aastasena oma muusikaga laiema kuulajaskonnani püüan jõuda,” arutles naine. Aga kuhu tal kiiret ongi?

Liseti muusikakarjäär on kulgenud üldse üsna ebatüüpiliselt, ka ei ole ta päevagi käinud muusikakoolis. “Kasvasin Tudus, mis on Rakverest 40 kilomeetri kaugusel, nii et vanemad pidasid turvalisemaks mitte lasta võsukesel üksi seigelda,” meenutas Lisett. Laulmisega sai tegelda ka koolis, kus muusikaõpetaja Ene Veermäe tüdruku ande ja lavajulguse avastas. 13. sünnipäevaks kinkisid vanemad tüdrukule kitarri ja isa käe all õppis ta esimesed duurid selgeks.

“Minu põhiliseks õpetajaks sai Youtube,” sõnas naine. Suureks inspiratsiooniks oli tol ajal Justin Bieber, kes on muu hulgas väga hea kitarrimängija. Hiljem, ülikooli ajal võttis ta ka kitarritunde, aga loobus poole aasta pärast. “Uued teadmised hakkasid mind pigem ärritama ning otsustasin jätkata vanamoodi,” muigas Lisett.

Keskhariduse sai ta Rakveres, tänases Vabaduse koolis, kus proovis laulmist kooris ja käis aeg-ajalt ka esinemas, ikka ise end kitarril saates.

“Kui keskkool hakkas läbi saama, ei tahtnud ma edasi õppida, vaid minna Inglismaale, aga ema ja klassijuhataja panid mulle aru pähe,” meenutas laulja tänulikult. Ema veenas tütart, et muusikaga saab alati tegeleda, aga mingi “päris” haridus peaks ikka ka olema. “Lubasin siis, et proovin ühte kohta sisse saada – kui saan, siis lähen õppima, kui mitte, lähen ikkagi Inglismaale,” meenutas Lisett. Proovis ja sai sisse ning algasid õpingud Tallinna ülikooli õigusteaduskonnas. “Baka-õpingud möödusid mul siiski üsna trotslikult,” naeris naine.

Peale kooli lõppu läks ta kaheks aastaks tööle Viru vanglasse, noorteüksusesse kriminaalhooldusametnikuks. Endalegi üllatuseks talle töö meeldis. “Sain nende noortega enamasti hea kontakti ja nägin, et neile läks mu toetus korda. Ka andis see töö mulle oskuse erinevate inimtüüpidega suhtlemiseks,” on naisel kogemuse üle hea meel. Hiljem asus ta tööle juristina avalikus sektoris, kus töötab siiani. Sel sügisel alustas ta ka õigusteaduse magistriõpinguid. Seetõttu on momendil muusika jaoks aega vähem, see-eest saab tagala kindlustatud.

Põhi- ja keskkooli ajal esitas Lisett cover-eid, oma esimese loo kirjutas ta ülikooli esimesel kursusel. “Hakkasin mõtlema, et mis muusik ma olen, kui ma ise ühtegi lugu pole kirjutanud,” rääkis laulja, kuidas esimene oma lugu sündis. Võttis kätte ja kirjutaski! Selle päris esimese laulu, “I hope you know”, pühendas ta oma sõbrale ning saatis stuudios lindistatud ja filmitud video talle sünnipäevaks. “See oli küll hirmus pikk ja õpetas mulle, et kõike juttu ei pea ühes laulus ära ütlema,” naeris Lisett.

Hilisemad lood on sündinud nii, et alati enne sõnad ja pärast viis. “Vahel otsustan, et nüüd kirjutan laulu, aga vahel tuleb see õige tunne, ja siis võib lugu sündida 10-15 minutiga,” kirjeldas laulja loominguprotsessi.

Naljaga pooleks võib öelda, et Liseti lauljakarjääris mängisid olulist osa … varblased.

Ühel suvehommikul kümme aastat tagasi lendasid tüdruku tuppa kaks varblast ja ta hakkas uurima, kas see võiks midagi tähendada. “Vana folkloori järgi ennustab see lähedase surma ning üsna pea jätsingi hüvasti oma vanaemaga, kel oli minu lapsepõlves väga tähtis roll,” rääkis laulja. Hiljem kirjutas ta vanaemale mõeldes laulu “Sparrows” (tõlk. varblased) ning sel suvel otsustas ta selle avaldada.

“Mu lauluõpetaja Kaie Sauga juhatas mind Studio 89-sse, selle boss Franck omakorda viis mind kokku produtsendi Shehryar Khan-iga, kellega meil sujus koostöö väga-väga hästi,” on laulja tänulik. Kahasse salvestatud “Sparrows” sai nii hea, et isegi enesekriitiline Lisett jäi rahule ja otsustas pressiteate abil sellest ka laiemalt teada anda.

Suurematelt muusikaplatvormidelt noppis selle loo üles aga üks Rootsi house-muusika produtsent, kes võttis Lisetiga ühendust ning juba kuu hiljem on käimas nende kahe ühine projekt. Liseti rahulikud lood ja house-muusika ei tundu esimese hooga kokku passivat. “Rootsi produtsendile meeldis minu hääl, ja mul on nagunii plaan hakata tegema ka väheke rõõmsamat muusikat,” selgitas Lisett, miks ta pakkumisest rõõmsalt kinni haaras.

“Minu poolt on hääl ja sõnad, tema poolt viis ja kokkumiksimine,” kirjeldas laulja lühidalt, kuidas käimasolev projekt sünnib.

Eraldi lõiku väärib Liseti omapärane häälematerjal. “On öeldud, et mu hääl on kantripärane,” ei oska ta isegi päris täpselt seda kirjeldada. Üks on kindel - lugude salvestamisel laseb laulja autotune’I kasutada nii vähe kui ilmtingimata vajalik. “Tahan olla lauljana naturaalne ja et oma madalaid ja kõrgeid toone värskena hoida, käin hääleseade tundides,” ütles laulja. Hääle ulatus on tal lai. “Muusikust teeb hea muusiku originaalsus ja ma tahan seda säilitada,” kinnitas ta, et ei kavatse end lõdvaks lasta ja arvutil enda eest tööd ära teha lasta.

Laulukirjutajana on tema jaoks oluline, et laulud kannaksid mingit sõnumit, sügavamat sisu ja ka selles osas ta latti alla ei lase.

Mõned muudatused, õigemini laiendused siiski on plaanis. “Tahaksin edaspidi esitada ka midagi rõõmsamat, sest olen aru saanud, et elu ei peaks nii tõsiselt võtma,” on senine elukogemus Lisetile õpetanud. Samuti tahaks ta kirjutada eestikeelset muusikat. “Inglise keeles kirjutamine on justkui turvalisem, sest siis on võimalik, et sõnumi sisu ei jõua nii kähku kuulajale kohale, vahel ehk üldse mitte,” muigas ta. “Eestikeelse muusika kirjutamine on palju vastutusrikkam – see on ka põhjus, miks ma seni ei ole julgenud seda teha,” põhjendas ta.

Üks plaan on tal veel. Kui seni on ta esinenud üksi, siis kunagi tahaks musitseerida ka bändis. “Ma ise ei pea end kuigi tugevaks pillimeheks ja tahaksin koostööd teha koos andekate muusikutega,” selgitas ta.

‘“Mul on tegelikult hea meel, et ma alles nüüd oma muusikaga välja tulen,” ei kahetse Lisett, et ta omal ajal superstaari saatesse ei läinud. “Umbes 16-aastasena panin küll end kord sinna kirja, aga emal ei olnud aega minuga kaasa tulla,” meenus talle. “Praegu olen ma kindlasti palju eneseteadlikum ja oskan kriitikasse objektiivselt suhtuda, mida kindlasti ei saa 16-aastase lapse kohta öelda,” arutles ta.

“Eesti laul” on asi, kus talle meeldiks osaleda, aga põhjus, miks ta seda teinud ei ole, on jällegi teadlik otsus. “Kui minna, siis mõttega, et olen valmis Eesti riiki esindama. Ma ei taha minna maalt ja hobusega otse Eurovisiooni lavale oma riiki esindama,” sõnas ta naerdes. “Mul pole veel nii palju kogemust,”leidis Lisett. See on väärt mõte, mida võiksid kõik Eesti laulule pürgijad meeles pidada! “Ma kindlasti olengi liiga enesekriitiline, aga siinkohal ma leian, et tegu on asjakohase kriitikaga,” märkis ta.

Kas tulevikus hakkab mitmekülgne Lisett kündma rohkem muusika- või juriidikapõldu, on lahtine. “Muidugi meeldiks mulle, kui saaksin olla täiskohaga muusik, aga tean, et jalg üle põlve unistades ei tule midagi. Tänapäeva muusikutel on enamasti nn kõrvalerialaks suunamudimine, et koguaeg pildis olla, aga see pole jällegi päris Liseti teema. “Mul poleks midagi selle vastu, et muusikast rääkida, aga muusikuna meigitarbeid vms reklaamida – ei,” on naine konkreetne.

Pealegi ei ole juriidika naise sõnul nii kuiv kui esialgu paistab. “Mulle meeldib analüüsida, ja argumenteerides peab omama head eneseväljendusoskust,” valgustas ta juura köögipoolt. Võimalus, kuidas saaks ühendada muusika ja juura, oleks hakata tegelema intellektuaalomandi, või täpsemalt autoriõiguste küsimustega. “Eks näis,” ei taha Lisett veel midagi ennustada. Kuniks käivad õpingud ülikoolis, naudib ta muusikategemist ja esinemisi nii palju, kui aega jagub. Küll aeg ise näitab, mis tulevikus saab.