Käi kuradile, sõja kajastamine!

Esialgu kirjutatakse küll, et on väga raske, kuid ma ütleksin ikkagi, mõnes asjas on päris halvasti läinud. Optimism oli esimesel kuul taevani, kui tublid nad on ja kui hästi venelaste vastu läheb. Jah, tublid on nad küll, see on ainus, mille eest saab neid tunnustada.

Kui mõelda nende juttude peale, et venelastel pole kedagi rindele tuua, et kõik mürsud, raketid ja muu värk on kahe nädala pärast otsas, raskerelvastus vanem kui Läänel, laskemoon samuti otsakorral, siis täna võin öelda, et see jutt oleks pidanud ka sea naerma ajama.

Võib olla ajaski, ma lihtsalt ei tea, mida nad maal teevad.

Lõpuks muidugi see, et sõda võtab kahe-kolme nädala pärast uue pöörde ja siis algab Ukraina vabastamine, mis läheb jõudsalt.

Tegelikkus oli teine. Kui juba sõja esimese kuu lõpul räägiti, et venelasel on laskemoon otsas, siis on ta tollest ajast siiamaani lauspommitamisega jätkanud ning kuskilt ei paista varude lõppemist.

Ainult logistika kohta oli ”analüüsid” õiged. Kuid seda ei olnudki keeruline analüüsida, väga lihtsal põhjusel – Venemaal on 1000 aastat bardakk olnud.

Meie analüütikud eksisid ühes asjas, kui parafraseerida üht kõnekäändu: nad arvasid, et laskemoon saab otsa ja bardakk ei saa. Läks täpselt vastupidi.

Võin öelda, miks bardakk otsa sai, muidu mõni volitatud isik läheb oma analüüsiga jälle rappa. Venemaal on ”isakestel” nii suur mõju oma rahvale ja rahvas jumaldab neid andunult põlvest põlve ning see maksab.

Ilmselt meie ajakirjanikud ei teagi, kuidas taolises olukorras bardakist üle saadakse ehk kuidas korra majja saab. Seda tehakse sõimu, hirmutamise, repressioonidega. Tõsiteadlased pannakse vangi, kindralid esialgu koduaresti, ülejäänud insenerid, keskastme juhid jne hirmutatakse poolsurnuks, kes ise ka teavad, et kui nad nüüd midagi tarka luua ei suuda, on elu läbi ja nende peredel ka.

Venelased võtavad end kokku ning teevad lõpuks asja ära. Teise maailmasõja ajal loodi niimoodi Katjušad, mis tolle aja kohta oli imerelv (natuke üles ka puhutud) ja sakslane tõesti kartis Katjušasid, sest pommirahe alla sattudes meeldiv ei olnud. Tänu Katjušadele venelane sõja võitis.

Praeguses sõjas on bardakki kõvasti parandatud ja kui neil hakkab hästi minema, siis ei tekigi enam, vastasel juhul hakkab vene korralagedus neid jälle kimbutama.

Lõpufaasis püüan prognoosida sõja kulgu. Kõik saavad kolme kuu pärast öelda ja hinnata, palju ma eksisin.

Ei hakkagi palju rääkima. Kurikuulus on Lääne argus, mida avalikult ei tunnistata. Ainult siis, kui midagi hakkab püksi tulema või Doonau vesi ahju voolama, siis võetakse jalad kõhu alt välja ning tulemused ei lase kaua oodata. Praegu on need vilja nappus ja Aafrika põgenikud. Viimaseid ei taha vist isegi Merkel enam.

Praeguse asja juures ei ole nii oluline mitte Lääne valetamine ja silmakirjalikkus, vaid ükskõiksus teiste rahvaste saatuse suhtes. Isegi, kui Euroopa saatus kaalukausil on. Paras annus naiivsust lisaks ei luba neil mugavustsoonist välja tulla. Nende meelest on ratsionaalsem "Vene karu" mitte ärritada.

Territoriaalne ühtsus ja muutumatud riikide piirid, millest on lauldud alates Teise maailmasõja lõpust saadik, ei loe midagi. Neil on ükskõik, kas mõnel nõrgemal riigil (paljude liidrite meelest ka teisejärgulisemal) on tükike maad vähem või rohkem; peaasi, kui ise saavad rahus elada, kas või kellegi mahamüümise hinnaga (praegune lõik on mu abikaasa järeldus).

Mida muud saab relvade saatmisega venitamine tähendada? Ainult seda, et keegi Läänes oleks sama nördinud kui Venemaal, kui Ukraina hakkaks võidukalt edasi liikuma ja oma maad vabastama.

Kõike vaadates, kui visalt läheb Vene kütusest loobumine, kuidas helistatakse Vene ”isakesele”, arutatakse sõja kulgu jne tähendab ju seda, et Lääne liidritel on kümneid aastaid väga head suhted olnud, ka isiklikud. Kõik jätab mulje, et isegi külma sõja ajal olid head suhted (õigemini lõpus, sest tänased liidrid on ju nii noored).

Seda kõike ei taheta ära rikkuda, sest kui kunagi jälle Venemaale visiidile minnakse, oleks ju tore jälle kingitusena naaritsakasukas saada.

Julgen arvata, et kui sõda hakkaks kiiresti lõpupoole tüürima, tulemus ei olekski oluline, siis varsti ostetaks kütust Venemaalt edasi, nagu poleks sõda kunagi olnudki. Ei tea, kas väga räägitaks üldse sellest - kes tahaks ikka sõbrale haiget teha. Sellepärast ongi vaja Putinit päästa ja talle mingigi nägu jätta. Minu arvates on vähihaige nägu talle juba piisavalt hea.

Sellest võib tuleneda meie Eesti saatus. Eelpool toodut arvestades võib arvata, ei sõja puhkedes ei torma meile keegi appi. Ole sa NATO liige või mõttetu väikeriik. Peame olema ise tublid, kordades tublimad, kui oleme olnud.

Omaette olemise võti asub siin. Õnneks on meie sõjaväejuhid seda ka ette näinud. Ütlen vaid, et peame arvestama, et sõja alates võime olla sõjas peaaegu üksi; kuid loodan siiski, et sõda meie maale ei tule. Tunnistan, et minul USAle etteheiteid ei ole. Nad on alati meie suhtes järjekindlad olnud.

Kuidas hinnata sõja hetkeseisu? Kas venelastel on veel mõni trump varuks?

Väga palju trumpe ei ole, kuid mõned siiski. Kui hakkab lahingutes hästi minema, on venelaste motivatsioon palju parem. Ka see maksab. Kaasata saaks Kesk-Aasia riigid ja Valgevene, kellega neil on kaitse ja julgeolekulepingud.

Näiteks Valgevene juhi Lukašenka olukord omas riigis ei ole kuigi kindel. Seis on habras, üks vale liigutus, just seda oponendid väljaspool Valgevenet ootavadki. Ta teab ka ise, tema käitumisest on ju näha. Aga kui Venemaa hakkab võitma ja siis appi minna, ei ole oht kukutatud saada nii suur, kui mõttetult oma poisse kuulide alla saates. Võib olla hakkab neilegi marodööritsemine meeldima, kuigi valgevenelane on palju leebema ja heatahtlikuma iseloomuga. Mõned Kesk-Aasiast toodud üksused lisaks ja sõja käik võib muutuda. Juhul, kui relvastuse osas suurt nihet ei toimu.

Olen optimistlik pessimist, kuid minu poolehoid kuulub ainult Ukrainale. Mu kaks kursavenda Tartu ülikooli päevilt on praegugi Ukrainas. Elan väga nendele kaasa.

Lõpetuseks ütleksin analüütikutele, kellest artiklit alustasin, et ei tunne te Venemaad ega Läänt. Sõjaväelasi minu jutt ei puuduta, nemad on oma asja juures tasemel.

Lõpetuseks lisan, et Venemaa on kopeerinud väga šabloonselt Hitlerit. Leidsin neli suurt faktorit. Kuid nende lahtiseletamine jääb järgmise kirjatüki jaoks.

Au Ukrainale!