Käi kuradile positiivsus… või siis mitte

Oli haruldaselt kaunis kevadilm: "Päikesekiired kuldasivad puude latvasi nii, et just nagu kullatud olivad ja linnud laulsivad puude latvades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks seal kaunis vagane lugu olnud aga nad laulsivad ilusti ja see oli väga ilus kuulda, kellel aega oli kuulda..."

Meil oleks olnud aega, kui me oleks kuulanud. Aga me vaidlesime. Ja vagane ei olnud see lugu mitte.

Ent taamal kogunesid pilved - taevaserv kiskus ähvardavalt süngeks, tume mass rippus maadligi. Nõnda oli kogunenud ka see tüli, mis puhkes justkui eikusagilt. Ent selleks oli eelnev juba ettevalmistused teinud. Välk ei löö kunagi selgest taevast.

Siis hakkas rahet sadama. Järgmisel päeval kuulsin, et keeristorm oli naaberkülas maja laiali peksnud.

Ma olen kogu elu tormi otsinud. Kunagi ammu peaaegu õnnestus leida, õieti torm leidis mind, kui telk minema lendas. Kõige suuremat pahandust tegi see toona Tuule - just nimelt Tuule - tänavas. Aga kohale jõudes valitses seal kõrvulukustav vaikus. Inimesed kõndisid vaikides rusude vahel ise aru saamata, mis mõne minuti jooksul juhtus.

Olen otsinud tormi kaugete ookeanide tagant ja kõrgete mägede vahelt. Nüüd oli keeris enda õuel, aga ma ei näinud seda, sest vaatasin välja hoopis teisest aknast… Nii juhtub meie elus sageli. Et vaatame vales suunas.

***

See oli ühel koroonakevadel kui põhjarannikule lubati viimaste aegade suurimat tormi. Ilmateates öeldi, et torm võtab orkaani mõõtmed, lubas vähemalt 35 meetrit sekundis. Ja üleujutusi.

Oli juba peaaegu suvi, kuid ilm oli tormitagi külm. Viimastel aastatel kippusid kevaded venima jaanipäevani välja. Turismihooaegki polnud veel alanud, ometi kibelesid inimesed linnast ära. Linnatänavad olid peaaegu inimtühjad, aga rabad rahvast täis. Valitses eriolukord. Igatahes oli see juba kolmas laine, üheksas kindlasti mitte.

Sõitsime ranniku poole. Keerasime suure tee pealt metsavahele. Katuseaknast paistis sünge taevas ja tuules koolduvad ladvad. Üks kuusk oli tee peale kukkunud. Läksin autost välja. Uks lendas selja taga suure pauguga kinni. Puudeladvus kohises stereofooniliselt. Sikutasin murdunud tüve eemale, poolenisti teelt ära.

„Kas läheme üldse edasi?“ küsis tema.

„Kindlasti!“ vastasin mina.

Auto võttis kohalt jättes sambla sisse laiad jäljed.

Jõudsime kohale. Tuul lõi korraks hinge kinni. Rannahotelli restorani veel talveseades väliterrassi lauad ja tarvikud olid mööda hoovi laiali pillutatud.

Siiski tundus, et oleme napilt hiljaks jäänud. Alles äsja nii jõuliselt üle jahisadama kai mässelnud lained tõmbusid juba tagasi.

Hotellis polnud ühtegi klienti. Ja restoran oli kinni. Üks inimene seal siiski liikus.

„Kas tuba saab?“

„Saab ikka, aga peame sinna elektriradiaatori viima. Tuul puhub aknast läbi.“

„Aga süüa?“

„Kokk läks koju, tal kukkus kask katusele. Kui ööbima jääte, saame hommikul muna praadida.“

Olime päri, lootes, et torm tõuseb uuesti.

Toa aknad avanesid otse avamerele üle jahisadama, kus lõnksus juba rahunenult kaks paati.

Istusime ja vaatasime aknast halli silmapiiri.

„Imelik…“ ütlesin pilku pööramata.

„Mis on imelik?“ küsis tema.

„Inimesed kipuvad kosmosesse, aga tegelikult kihutame me kogu aeg kosmoses ringi.“

„Kuidas?“

„Kõik. Koos oma räpase planeediga.“

Järgmisel hommikul oli mittemidagiütlev ilm. Läksime alla. Fuajees polnud veel või enam mitte kedagi. Kellaajal polnud hetkel tähtsust. Kohvik oli samuti inimtühi. Kõle. Külmkapituli põles ja sealt paistsid läbi klaasukse veinipudelid.

Võtsin sealt ühe. Ja leti kohalt paar klaasi. Istutasime end mugavalt diivanile akna all, mille kaunistuseks olid kalavõrgud. Läbi nende paistis juba peaaegu sile meri ning kaugel võis silmata paari kaubalaeva. Vein hakkas pähe.

Olime need hommikud, päevad ja õhtud ikka tormi oodanud ja selle saatel pikki tunde lugusid jutustanud. Elust, käikudest, sündmustest, mälestustest. Oli head ja halba, oli nalja ja kurbust. Kõike oli.

Kolmandal päeval polnud tormist enam jälgegi. Ühtäkki tuli inimesi hotelli mitu autotäit juurde, elektriradiaator viidi toast minema, restoran tehti lahti, päike paistis ja rõdul võis isegi päevitada. Kaks jahti soomlastega saabus sadamasse purjed maas. Mehed sidusid otsad kinni ja kirusid keskmisest valjema häälega tuulevaikset ilma. Kajakad kisasid turvaliselt. Inimesed sumisesid argiselt. Igav.

„Mis me nüüd teeme? Kas lähme koju tagasi?“

„Aga torm?“

„Ma jõudsin ta ära oodata, leidsin selle üles.“

„Kuskohast!?“

„Iseendast. Selleks oli vaja üleriiklikku tormihoiatust, et me siia tuleksime. Ja meil oli vaja seda aega, kus keegi ega miski meid ei sega. Ma pidin need lood ära rääkima, et sellest kõigest lahti saada. Nüüd oleme me rääkinud.“

„Sa oled rääkinud küll, aga kas sa rahul ka oled? Kas leidsid just selle, mida otsisid?“

„Ma ei teagi… Otsisin tormi, aga leidsin rahu. See torm minus on järsku vaibunud nagu see meri, mis veel kolm päeva tagasi nii hirmsasti mässas ja hirmutas meid ja mis nüüd laisalt päikese käes sillerdab. Nii kadus ka see torm minus, maad on võtnud iseäralik vaikus. Tühjus. Ja ma pole enam kindel, kas ma tegelikult seda ülepea tahtsingi. Ma ju tahaks ikka, et torm minus edasi möllaks nagu kunagi, kui kõik oli veel ees, mil astusin igal uuel päeval tundmatusse, kus rutiin oli võõras: siis oli aeg, kui ei tehtud pikki plaane; see oli aeg, kus ei kehtinud reeglid; kus kaotasid enda ja leidsid taas üles; kus otsisid oma Suurt Mõtet; ja kus tegid palju, väga palju vigu, millest alles hiljem aru said; kus tegid inimestele haiget, mida on hilja kahetseda; aga tegid ka head, millest ise ei arugi ei saanud… See kõik on olnud põnev ja erutav. See praegune rahu ei vii justkui kuhugi.“

„Lähme otsime siis edasi!“

***

Sellest on möödas paar aastat. Nüüd loetakse hommikuti raadios koroonasse nakatunute ja vaktsineeritud inimeste asemel ette mitu lennukit on Ukrainas alla ja mitu tanki õhku lastud.

See maakera, mis kosmoses tiirutab, on ärevuses, miljonid inimesed on paanikas, vaimselt häiritud, abitud ja see paiskab nad tunnete skaalal ühest otsast teise. Neli apokalüpsise ratsanikku on end ilmutanud. Mitte miski ei ole enam olulisem rahust ja rahulolust, isegi mitte kõrged hinnad ega kõikjal vohav amatöörlikkus ja pinnapealsus. Aga kuidas tabada õnne?

Blogija Mark Manson on kirjutanud eluterve humoristliku eneseabiraamatu „The Subtle Art of Not Giving a Fuck“, mis maakeeli kannab pealkirja „Kuradile! Suva olemise peen kunst“.

„Kuradile positiivsus!“ kirjutab Manson ja soovitab vabaneda meid pidevalt ümbritsevast argijamast ning ahistavast vajadusest olla edukas ja õnnelik. Ta vaatleb õnne hoopis teise nurga alt: „Soov kogeda pidevalt positiivseid elamusi, on tegelikult negatiivne elamus, sest sul tekib hirm, et sul on kogu aeg millestki puudus.“

Ta kirjutab ka, kuidas iseenda reaalse surelikkusega silmitsi seistes pühitakse minema kõik need haprad pealiskaudsed väärtused, mis meil elus tekivad. Ta paneb mõtlema, mis on maailmas teisiti, kui sa lahkunud oled, mis märk jääb sinust maha, millist mõju oled sa tegelikult avaldanud. Ja milliseid liblikatiiva löögist alguse saanud orkaane oled sina endast maha jätnud…

Võib ju küsida, kas sa elad selleks, et sulle pink või büst püstitatakse või oled suur juba iseenesest, enda jaoks.

Poeet Charles Bukowski kirjutas, et teadmine, et me kõik sureme kord, peaks meid kõiki üksteist armastama panema. Ent ei pane.

Me saadame kõiki ja kõike kuradile, sest meil on hirm, sest me ei mõista. Aga äkki ei peaks.