Liikluses külvab surma üks selge hoiak

“Inimesed ei mäleta enam seda aega 1990. aastate algusest, kui peaaegu iga päev sai liikluses Eesti inimene surma,” selgitas “Äripäeva arvamusliidri” saates Äripäeva arvamustoimetuse juht ja motoentusiast Neeme Korv. Tema sõnul on sellest perspektiivist hoolimata pilt muret tekitav.

“Kui tulla kitsamalt kaherattaliste juurde, siis paar viimast aastat on olnud sünge tendents. Ka sel aastal on saanud seitse inimest surma ja 88 viga, ka eelmisel aastal oli mootorratta sadulas seitse hukkunut,” rääkis Korv.

“Kui vaadata neid inimesi, kes sel aastal on surma saanud, siis neid on igast kümnendist: vanuses 17 kuni 64 aastat.”

Miks see kõik juhtub? Korvi sõnul on põhjus enamasti üks ja sama: juurdunud on arvamus, et “minuga ei juhtu”.

Intervjuus räägib Korv, mis võib olla halva liiklusstatistika taga laiemalt, millist rolli mängivad selles ja liikluspildis üldiselt kõikvõimalikud kaherattalised ja mida võiks sellest järeldada nii need, kes teevad liiklusjärelevalvet, kui ka seadusandjad.

Saate teised külalised olid e-kaubanduse liidu tegevjuht Tõnu Väät ja luureasjatundja Ivo Juurvee.

Tõnu Väät on õnnelik, et valitsus “raius üksnes käe” ja lubab nüüd teisi jäsemeid mitte puutuda. Aga kui ta vaatab, mis toimub kaubanduses, siis suurt rõõmu see ei tee.

“Tarbimine on hetkel ikka nii palju alla läinud. Septembrikuu on drastiliselt viletsam kui oli enne,” ütles Väät saates.

Väädi sõnul teeb kaupmeest ka murelikuks see, et valitsus raiub, justkui oleks mure majanduse pärast virisemine ja tegelikult on kõik hästi.

“Tegelikult on see ju jama. Majandus on all, käibed on vähenenud.”

Saates rääkis Väät ka teisest suurest murest. Nimelt jääb riigil kaubanduses üle saja miljoni euro käibemaksust teenimata ja probleem võib üksnes süveneda.

Seejuures ei maksumure ega kaupmehe mure pole üksnes nende oma, sest tarbimine tervikuna moodustab poole kogu Eesti sisemajandusest. Ja mida rohkem sellest rahast rändab piiride taha, seda vaesemaks jääme kollektiivselt me kõik.

Saates selgitab Väät, millised on selle sügise ohumärgid ja ka pikemad trendid. Mida tähendab e-kaubandus traditsioonilistele kaubanduskeskustele ning mis rolli mängivad selles kõiges rohemajandus ja meie kõigi ökoloogiline jalajälg.

Ja lõpuks meenutab ta paari aasta tagust aega, mil pensioniraha jõudis järsku kaubandusse: “Mul jääb elu lõpuni meelde, kuidas üks suur elektroonikamüüja ütles: mul on paha seda raha, mis meile viimasel kuul on toodud, vastu võtta. Inimene tuli sisse ja palus kõige kallimat kaamerat – ostis, sest ta oli seda alati tahtnud ja nüüd oli raha.”

Iisrael korraldas teisipäeval ja kolmapäeval uskumatuna kõlava operatsiooni, mis pani ühel ajal plahvatama mitme tuhande Hezbollah' rühmituse võitleja sidevahendid. Luureasjatundja Ivo Juurvee sõnul on lõplikke järeldusi veel vara teha, kuid üks kindel tõsiasi sai taas kinnitust.

"Omal ajal, kui Iisrael kasutas terrorirühmitustega võitlemisel rohkem droone, oli teooria, et sellest pole kasu, sest iga vastane, kelle nad tapavad, saab asemele kümme uut," selgitas Juurvee.

"Nagu elu näitas, siis see teooria ei pidanud paika. Kümme uut võis tulla ja uutel inimestel võis olla ka kõrge motivatsioon, aga mitte samasugused oskused ja väljaõpe."

Praegu on iga päevaga saanud selgeks, et hukkunud on tõeliselt kõrgeid Hezbollah' komandöre. Rühmitus, mille poliitiline tiib on Liibanonis erakordselt mõjukas, on tekitanud seal sisuliselt riik riigis olukorra.

Aga nüüd võib olla olukord drastiliselt muutunud, sest ka need võitlejad, kes ei saanud surma, on raskelt vigastatud. Ning viimaste uudiste järgi on piiparite plahvatamise järel toimunud õhurünnakutes hukkunud kõrgeimaid sõjalisi juhte nagu USA poolt pikalt taga otsitud Hezbollah’ eliitvägede juht Ibrahim Akil.

"Mõnikümmend inimest on surnud ja nemad enam oma oskusi Iisraeli riigi vastu ei rakenda," rõhutas Juurvee.

Saates rääkis Juurvee, kes Iisraeli teenistustest võis täpselt rünnaku taga olla, kas see võib tähendada ka sõjalist eskalatsiooni Iisraeli ja Liibanoni vahel, milliseid õppetunde annab see riikidele väljaspool piirkonda ning kuidas näitas rünnak taas, et logistika ja tarneahelad on kõige alus.