Rantjee-elust unistanud poisist sai self-made miljonär

Lev Dolgatsjov naerab meie kohtudes: “Liitintress on tõesti minu kasuks tööle hakanud.” Seda, et investori ja ettevõtja puhul on tegemist särava, tarmuka ja entusiastliku inimesega, tean juba enne meie intervjuud. Lev on olnud aastaid Eesti idusektori eestkõneleja ja nakatanud oma positiivse energiaga tuhandeid inimesi.

Kui me ühel varakevadisel pärastlõunal Tallinna vanalinna restoranis mõneks tunniks kohtume, ei tea ma aga, et teekond tänaste saavutusteni on olnud niivõrd käänuline ja värvikas.

Teadliku investeerimisega alustas Lev 2003. aastal, mil ostis Tallinna börsilt esimesed Hansa­panga aktsiad. Kuna kogemus oli positiivne, siis tagasi pöördumist enam polnud. “Tol ajal oli Hansapanga aktsia täielik no-brainer (probleemivaba – toim) – ostsid ja hind aina kasvas, kuni Swedbank nad ära ostis. See oli ka minu jaoks mega ilus investeering,” meenutab Lev oma esimesi samme investeerimismaailmas.

Teekond ettevõtlus- ja investeerimismaailma polnud aga Levi jaoks sirge ega iseenesestmõistetav. Sinna tõid teda hoopis elu keerdkäigud, juhuslikud kohtumised ja edasipüüdlik meel. “Kui algkoolis tahavad lapsed olla päästjad või kosmonaudid, siis ma ei mäleta, mis mulle täpselt meeldis. Küll aga mäletan, et 10aastaselt lugesin Alexander Dumas’ raamatut musketäridest ja seal oli huvitav elukutse nimega rantjee. Tol ajal tundus see väga äge töö – sul on midagi, mis toob sulle raha sisse, ja sa ei pea selle nimel väga pingutama,” meenutab investor nüüd naerdes.

Kui tegelikus elus on rantjee kopsaka vara pärija, kes elatub passiivsest sissetulekust, siis investori elukutse on Levi sõnul kõike muud kui passiivne. Ja ka raha ei kuku taevast sülle. “Kui sa ise midagi ei tee, siis ka raha ei tule,” on investor veendunud.

Ettevõtlikku vaimu oli Levis aga juba lapsena. Varateismelisena, umbes 12–13aastaselt tekkis tal haruldane hobi – kaktuste kasvatamine. Tallinnas Mustamäel asuva päevakeskuse Kullo huviringis tekkis poiste vahel sõprus ja ringi juhendajast Dmitrist sai Levi jaoks eeskuju. Mees oskas tekitada poistes armastuse taimede vastu ja lisaks võttis nad kaasa Keskturule kauplema. “See oli huvitav aeg, 1988.–1989. aasta ehk perestroika, mil kõik oli juba teistmoodi. Keskturul osteti-müüdi igasuguseid asju alates värvi muutvatest huulepulkadest kuni autosse riputatavate kummist linnukeste või värvilise traadini,” meenutab Lev.

Juhendaja lubas poistel enda leti kõrvale laua püsti panna ja müügiäris kätt proovida. “Mu ema palk oli toona 180 või 200 rubla kuus. Minu mõned kaktused maksid 25 rubla ja kui müüsin 10 tükki, teenisingi rohkem kui ema ühes kuus. Heal suvepäeval müüsin aga võib-olla 20–50 tükki,” räägib Lev.