Ränk avarii teatribussiga jääb Tanel Saarele igaveseks meelde

Nimekaimudest rääkimine toob Tanel Saare näole laia naeratuse: „Sama nimega inimesi on tõesti palju ning juhtunud on ka seikasid, mida kõva häälega kõikidele ei räägiks,“ nendib ta. Nime Tanel Saar kannab näiteks üks kohtunik, üks kunagine Saaremaa jalgpallur ja üks luuletaja. Keegi neist pole mõistagi see sama Tanel Saar, keda tunneme VAT Teatri näitlejana. „Kuna ma loen ka raadiotes palju reklaame ja siis tean, et ühele Tanel Saarele on tekstide lugemist pakutud,“ naerab Saar.

Tanel Saar on sündinud ja üles kasvanud Tapal ning oma kodulinna tegemistega on ta hästi kursis ka praegu. „Mu vanemad elavad Tapal. Ma käin seal suvel peaaegu igal nädalal ja muul ajal ka väga tihti. Kui inimesed küsivad, et sa oled Tapalt, siis kohe teavad, et seal on NATO sõdurid, ja lapsepõlvest ma mäletan seda, et linnapeal oli samuti väga palju sõdureid, aga nõuka ajal olid need Vene sõdurid,“ meenutab Saar.

Lapsepõlvest on meeles mitmeid värvikaid seikasid. Alates sellest, kuidas koolitee viis mööda Vene koolist, mille eest läksid mõnelgi korral õlad sealsete õpilastega kokku, kuni kõva spordi tegemiseni välja. Sport oli au sees siis ja on seda ka praegu.

„Kuna mu ema on mänginud väravpalli, mis nüüd on käsipall, siis ma väga palju tegelesin sellega. Oli selline nali, et iga viies inimene Tapal on mänginud käsipalli. Käsipall on siiani seal au sees. Aga see ei jäänud ainukeseks asjaks, hiljem tuli ka taekwondo, millega hakkasin ülikooli ajal tõsiselt tegelema. Samuti rahvatants.“

Teatri erialale sattus Saar mõnes mõttes läbi juhuse. Tapal noorte teatriringi polnud ning kui kooliajal saigi jõuluetendusi tehtud, siis kõik see käis kuidagi omal algatusel. Määravaks sai üks suvine maleva periood 11. klassi noorukina. „Malevad olid sel ajal praegustest väga erinevad. Ma mäletan, et seal oli väga palju inimesi, kes käisid Pedas (Tallinna Pedagoogika ülikool, praeguse Tallinna Ülikooli eelkäija, toim.). Sain nendega tuttavaks ja nad meeldisid mulle ja nii ka läks, et viisin oma paberid ka Pedasse näitejuhtimise erialale.“

Saare kursusejuhendajaks oli legendaarne näitleja Rudolf Allabert. „Aga Allabert polnud ainus, kes meid õpetas, vaid tema kõrval oli ka väga palju teisi õppejõude. Me olime esimene kursus, kellele tuli ka välismaalt üks lavastaja ja neid oli veel,“ selgitab ta, et puhtalt kursusejuhendaja nägu noored teatritudengid ei läinud.

Edasine teatritee tundub Saarele üsna loogilise valikuna. Juba ülikooli viimaste kursuste ajal tegi ta kaasa VAT Teatri lavastuses „Sünnipäev“. Seejärel kutsuti teda osalema järgmistesse lavastustesse ning alates 1997. aastast on Saar olnud VAT Teatri trupis.

„Meie trupp on väike. Minu ajal on ta kõikunud 5-4, isegi 2-3 inimese vahel. Tehnilist- ja kontori rahvast ka palju ei ole. Meil on neid inimesi, kes võtavad kõigest osa. Põhimõtteliselt elavad selle teatri nimel. Me ei käi ainult proovis ja ei anna õhtuti etendusi, vaid ka ehitame lava – paneme ise käed külge – ja võtame maha. See on juba aastaid olnud niimoodi,“ räägib Saar.

VAT Teater on mõistagi aastate jooksul palju muutunud. Nii repertuaari valikus kui ka teatritegemise kohtade osas. „Minu algusaastatel oli väga palju ringisõitmist, mida nüüd enam nii palju ette ei tule. Käidi Euroopa erinevatel maadel teatrifestivalidel, isegi Ameerikas on käidud sealsetele eestlastele mitmel korral esinemas. Mingi aeg oli selline, kus ühelt festivalilt tulin, vahetasin kodus asjad ja läksin järgmisele festivalile,“ meenutab Saar.

Reisidel on mõistagi juhtunud igasuguseid asju, nii meeldivaid kui ka ehmatavaid. Üks seik, mis jääb Saarele ilmsel eluks ajaks meelde, oli liiklusõnnetus Saksmaal. „Jäime liiklusummikusse, kui tee oli libe ja oli mäkketõus Saksamaal ja suured rekkad ei vedanud ennast üles ära. Väljas oli pime ja kõik seisid. Meie väike teatribuss ka. Ühel hetkel bussijuht Raul ütleb et nii, see tuleb tagant sisse. Me jäimegi kahe suure auto vahele, buss lössi. Õnneks jäime kõik ellu. Seal oli õnnemomente palju, mida kõike oleks võinud juhtuda. Bussijuht viidi haiglasse, saime ta järgmine või ülejärgmine päev kätte. Aga festival leidis meile järgmisel päeval uue bussi ja rattad pandi jälle käima, koukisin katkisest bussist dekoratsioonide tükid välja ja nii ta edasi läks,“ kirjeldab Saar.

Ta lisab: „Mingit hirmu liikluse ees see avarii mulle ei tekitanud. Mulle pigem meeldib autoga sõita ja ma sõidan ikkagi väga-väga palju. Küll kui tee ääres avariid näen, käib jutt läbi ja enda õnnetus tuleb meelde.“

Kuigi Tanel Saar on ennekõike tuntud näitlejana, on ta viimastel aastatel ka omajagu saanud maitsta lavastaja leiba. Praegugi on käsil uue lavastuse „Kabaree.Põrgu“ lavale toomine. Eduard Wiiralti tuntud graafiliste lehtede järgi valmiv lavastus esietendub 20. septembril.

„Ta on suhteliselt füüsiline lavastus,“ mõtiskleb Tanel Saar. „Samuti on heli ja muusikat ning helikeeles palju taustaemotsioone. Lugu algab pihta sellega, et inimesed otsivad midagi, mis on nende elust puudu või mille järele nad janunevad. Kabaree ongi minu jaoks selline tehislik paradiis, kuhu inimesed tahavad minna oma argipäeva murede eest. See pidu läheb üle käte ja siis ma jõuan sellise asja juurde, nagu on see Wiiralti „Põrgu“. Minu jaoks ongi selle tõlgenduseks pidu, mis on läinud üle käte. Teksti enamus ajast ei ole, see kõik hakkab välja nägema nagu tummfilm, kus on rohkem visualiseerimist ja füüsiliselt edasi andmist.“